Kranaat: Valitsus tõstab rahva palka
Kogu maailm oli tema vastu halb ning kaua üks minister jaksab vastu pidada, kui kõik sulle vastu töötavad.
Reinsalu sekretär ei naernud enam ta naljade peale. Nurgapealse keldripoe müüja, kelle käest said usaldusväärsed kliendid osta õlut ka pärast kümmet, ei öelnud talle enam tere vastu. Isegi vanad koolivennad ei vastanud enam ta kõnedele.
Viimases hädas helistas Reinsalu Andrus Ansipile. “Andrus, me peame rahval palka tõstma! Nad söövad mind elusast peast ära, kui me neil palkasid ei tõsta.”
Ansip muutus murelikuks. “Urmas, su hääl on kuidagi imelik, on sinuga ikka kõik korras? Kui su enesetunne on halb, siis tuleb võtta haigusleht, tervis on meie kõige kallim vara.”
“Andrus, nad kõik on mu vastu. Ma tunnen, et ma ei suuda enam. Me peame neil palkasid tõstma, äkki siis nad jätavad mind rahule.”
“Tead, Urmas, tule minu juurde, ma annan sulle sooja teed meega ja laseme arstil sind üle vaadata.”
Endast vanemaid inimesi Reinsalu austas ja nii sõitiski ta kohe Stenbocki majja. Murelik Ansip oli ukse peal vastas. “Sa näed kuidagi kahvatu välja. See on vist borrelioos, mul üks sugulane muutus ka masendunuks ja eluisu kadus ära, aga põhjust ei teadnud. Pärast arst ütles, et borrelioos.”
Reinsalu tõrjus tagasi. “Ei ole mul mingit borrelioosi, erakonna reiting on kehv. Miks sa ei taha rahval palkasid tõsta?”
“Palgatõusuks kulub ju raha,” vastas Ansip. “Meil on ainsana Euroopas ilus riigieelarve, kahju on sealt raha ära anda. Ma mõnikord ikka arvutist imetlen, kui ilusad on meie eelarvenumbrid, ja näen neid pärast uneski. Sul on tõenäoliselt ka miski, millest öösel und näed?”
Reinsalul oli tõesti selline unistus. “Ma näen unes tanke. Ma olen tankisti vormis, istun tankis ja sõidan Vabaduse väljakul paraadil.”
Ansipile see unistus meeldis. “No näed, ka sul on unistus. Ostame siis sulle tanki või isegi mitu ja kõik on jälle õnnelikud.”
“Jürgen ütles, et tankipataljon maksab üle miljardi euro ja sellist raha pole meil võtta,” ohkas Reinsalu.
“Ärme siis päris tanke ei osta. Saadan sekretäri kaubamajja, las ostab sulle kaugjuhitava mudeltanki. See on ehtsast rauast, tõetruude roomikutega ja kui vajutad puldil nupule, lendab torust välja punane lipuke,” lubas Ansip.
Reinsalu kaotas enesekontrolli. “Ma tahan palgatõusu! Palgatõusu! Pal-ga-tõu-su! Reitingu tõusu ja palgatõusu! PALGATÕUSU!”
“Olgu, olgu, tõstame siis inimestel palkasid, kui sa seda nii tähtsaks pead,” märkis Ansip pahaselt. “Las laps teeb, mis laps tahab, peaasi, et ei nuta,” mõtles mitu last üles kasvatanud ja ka vanaisaks saanud Ansip omaette.
