LOTMAN: Krimmi ei tohi unustada
Vahepeal on üht-teist juhtunud nii Ukrainas kui ka Venemaal ja rahvusvahelises olukorras üldse. Krimmi annekteerimine õõnestas teise maailmasõja järel Euroopas kehtinud korda, mille kohaselt riikidevahelisi piire ei muudeta sõjalise jõuga. Kui algul väitis Venemaa propaganda, et mingit sõjalist sekkumist ei toimunud (Putin ütles, vene sõjaväevorme saab osta suvalisest militaarpoest), siis hiljem on ka kõige kõrgemal tasemel tunnistatud, et tegu oli äkkrünnakuga, mille tagajärjel okupeeriti terve poolsaar.
Putini õigustus seisnes selles, et Krimmi võib ees oodata humanitaarkatastroof ja massiline inimõiguste rikkumine. Rahvusvaheliste inimõiguste organisatsioonide (nt Human Rights Watch ja Amnesty International) hinnangul on inimõiguste osas olukord Krimmis järsult halvenenud nimelt seoses okupatsiooniga. Esiteks on kinni pandud kõik ukrainameelsed või lihtsalt opositsioonilised väljaanded ja telekanalid. Teisitimõtlejad on arreteeritud, mõned lihtsalt kadunud. Eraldi tuleb rääkida krimmitatarlaste olukorrast, keda ei saa pidada Krimmi põlisrahvaks, kuid kes on sellel poolsaarel elanud märksa kauem kui ukrainlased või venelased. Krimmitatari ajakirjanik Ayder Muždabajev ütleb, et toimumas on krimmitatarlaste teine küüditamine. Nagu teada, leidis esimene massiline krimmitatarlaste küüditamine aset 1944. aastal. Praegune küüditamine on aga varjatud. Muždabajev nimetab seda hübriiddeporteerimiseks. Ent sellega asi ei piirdu. Krimmitatarlaste juhid on välja saadetud või on neil keelatud kodumaale naasta. Paljud on arreteeritud tagantjärele, st tegevuse eest, mis toimus veel Ukraina suveräniteedi ajal: neid süüdistatakse Venemaa seaduste rikkumises. Suletakse krimmitatarlaste koole ja telejaamu, sealhulgas laste telekanaleid. Sisuliselt tehakse kõik selleks, et krimmitatarlased kaotaksid oma keele ja identiteedi. Nii nagu seda püüti teha Stalini ajal.
Anneksiooni aastapäeva puhul lasi vene televisioon eetrisse ambitsioonika dokumentaalfilmi "Krimm. Teekond kodumaale". Selles tunnistab Putin lõpuks, et Krimmi vallutamine oli sõjaline operatsioon, kusjuures selle läbiviimise otsus võeti vastu juba Sotši olümpia viimasel päeval ehk 23. veebruaril 2014. Putin teatas veel mitu märkimisväärset asja, näiteks et Venemaa oli valmis kasutama tuumarelva "juhul, kui lääs sekkub". Seda sensatsioonilist seisukohta on tsiteerinud paljud väljaanded ja analüütikud. Tähelepanu pole aga pööratud teisele minu meelest ülimalt olulisele seigale.
Nimelt ei tunnistanud Putin ja Venemaa valitsus üldse 22. veebruaril 2014 toimunud valitsusvahetust Kiievis. Kremli retoorika järgi (mida on paraku transleerinud ka mõned Keskerakonna poliitikud) on Viktor Janukovitš endiselt Ukraina legitiimne president. Filmis aga tuleb Putini jutust üheselt välja, et Viktor Janukovitš viidi Venemaale vastu tema enda tahtmist. Ta ise soovis jääda Krimmi, kus olid võimul talle ustavad jõud, ning isegi püüdis teda "päästma" saadetud Venemaa eriüksuslasi eksitada. Kuid Janukovitš Krimmis ei sobinud Putinile kuidagi: anneksiooni seadustamiseks oleks sellisel juhul vaja legitiimse presidendi Janukovitši ametlikku palvet. Mida aga polnud ega ole tulnud siiamaani.
Osa Euroopa Liidu poliitikuid on väljendanud seisukohta, et sanktsioonid Venemaa suhtes võib tühistada, kui lõpeb sõjategevus Ida-Ukrainas. Minu meelest ei tohiks seda teha enne Krimmi annekteerimise lõpetamist. Me ei tohi Krimmi unustada.
