Aasta Ettevõtja 2015 finalist: Nurme turbameestel jätkub rabas äri aastateks
Pärnumaal Tallinna-Pärnu maantee 120. kilomeetriposti juures paistab tee ääres ettevõtte pisike sinine kontori-maja. Sealsamas on hästimärgatav pakkimisangaar, õuel seisab inimkõrgustes pakikestes reas valmistoodang ning võimas tehnikapark. Metsatuka taga laiub aga mitmele turbatootjale, teiste hulgas Nurme Turvasele aastateks tööd ja leiba pakkuv Lavassaare maardla.
Kanteri ja Püvi firmal on selles riigi-valduses õigus toimetada 2026. aastani.
Mida peaksime turbaärist teadma? See on ekspordile suunatud ja suhteliselt väikeste marginaalidega mahu-äri, kaubaks looduslik ressurss. Turvast ei peeta taastuvaks, sest ta taastub üliaeglases tempos, umbes millimeeter aastas.
Kanter ja Püvi toonitavad, et nende äri sõltub suuresti riigist.
Esiteks tuleb saada riigilt kaevandusluba. Teiseks, nagu seletab Püvi: „Me oleme väga riigisõltlased selle tõttu, et kui me riigilt käibemaksu tagasi ei saa, siis peame uksed varsti kinni panema, sest ei vea finantsiliselt välja."
Ta räägib, et kunagi firma algusaegadel käituti riigiga koguni nii pedantselt, et raha palkade maksmiseks küll polnud, kuid palgamaksud maksti ikkagi ära kindlustamaks, et maksuametil ei tekiks ebatervet huvi.
Mõtlen: millest see tuleb, et üks toodab saia, teine hangeldab kinnisvaraga, kolmas „treib" mobiiliäppe, aga ühed otsustavad järsku rabas mässama asuda?
Sauga valla Nurme küla turbamehed tunnistavad, et natuke mängis rolli juhus, nagu elus ikka.
Püvi isa, kes on poja äripartner tänaseni, töötas juba 1960ndatel turbarabas meistrina ja tegeles maaparandusega. Poeg oli Nõukogude aja lõpus Tartu EPTs partorg ehk nn rahvavalgustuslik poliittöötaja ning evis häid väliskontakte ajal, kui algas suur ühisettevõtete loomise periood.
Eestisse saabusid hollandlased, kes tahtsid siia alguses seadmeid müüa. Kuna eestlastel raha polnud, paelus külalisi hoopis turbatootmine. Nurme Turvas loodigi 1994. aastal Saksa ja Hollandi ettevõtjate poolt, kuid Püvi aitas neil siin asju ajada (Kanter liitus ettevõttega palju hiljem, alles 2007. aastal).
Pärnumaal oli toona ilma teedevõrguta 100hektariline raba, kus porise ilmaga ei saanud midagi teha. Sakslased investeerisid esimesed 20 000 Saksa marka, et rajada väljaveoplats.
Tuli olla õigel ajal õiges kohas
Püvi asus riigilt kaevanduslubasid välja kauplema, et pinda juurde saada. Toona oli riigil huvi Lavassaare maardla laiemalt kasutusele võtta ja ajapikku tühjaks kaevata.
Tänapäeval võime oma rikutud fantaasia piires ette kujutada, kuidas eraettevõtjad riigiasutustelt mingeid lube hangivad. Tänaseks on reeglid niivõrd karmistunud, et turba kaevandamiseks lube enam praktiliselt ei antagi.
Kuid mingi ime läbi saadi 1990ndate lõpus kätte õigus Lavassaares 500 hektaril 30 aastat kaevandada.
Püvi kinnitab, et ametnikke näiteks kinkekaartidega ei „määritud".
„Hakkasime suht varakult seda ajama. Tõsist konkurentsi siis veel polnud. Olime õigel ajal õiges kohas. Aga ikkagi jäi protsess venima," räägib Püvi.
„Meilt nõuti äriplaani ja isegi vihjati, kust see tuleks tellida. Aga meil polnud selleks nii palju raha. Olime lollid ja sinisilmsed: kirjutasime äriplaani ise ja alguses ei sobinud see kohe üldse."
Luba oli eestlaste jaoks kõva äri-trump. Sakslastel ja hollandlastel oli Pärnumaal küll tootmine, kuid väiksemal maalapil. Eestlased võeti kampa ning täna kuulub pool ettevõtte aktsiatest Püvile ja Ingi Puusepale. Kanter on firma juhatuse liige.
Sisuliselt konverteerisid eestlased kaeveloa - mille pärast oli aastaid verd, higi ja pisaraid valatud - väärikaks osaluseks arvestatavas ekspordiäris.
Suur osa turbast rändab Hollandi äripartneri kaudu tulpidemaale.
Turvas pole „Eesti kuld" aga...
Aastas toodab ettevõte üle 300 000 kuupmeetri turvast, millest lõviosa müüakse lahtiselt (sh Eestis tegutsevatele konkurentidele, kuid siiski valdavalt ekspordiks) ning ülejäänu pakitult. Peamiselt toodetakse sellest turbasegu-sid suurtele kasvuhoonekompleksidele.
Eesti maapõuevaranduste hierarhia tipus ilutseb põlevkivi, see tõeline „Eesti kuld". Aga ekspordiartiklite nimistus ei jää turvas tipust kuigi kaugele, sest näiteks meie liiv, kruus ja savi leiab kasutust kohapeal.
Siinne heledam turvas ongi suuresti eksportkaup, seda kasutatakse peamiselt aianduses. Eestis on aiandus võrreldes Nurme Turvase peamiste sihtriikide Hollandi, Saksamaa, Prantsusmaa, Belgia ja Hispaaniaga väike ning siin ei soodustata ka turbaga kütmist. Pärnust saadetakse kaup autoga laevale või viiakse Lõuna-Euroopasse maanteed mööda.
Itaalia turg kukkus firma jaoks ära seoses Vene sanktsioonidega. Mitte et itaallased oleksid venelastega kuidagi solidaarsed. Põhjus on hoopis selles, et turvas on „odav materjal" (vedu maksab rohkem kui kaup ise) ja tema
saatmine Euroopasse sõltub „tagasiminevast transpordist". Itaallased viivad maanteed mööda mitmesugust kaupa Peterburi ning veokid, selle asemel et tühjalt Lõuna-Euroopasse tagasi sõita, haaravad Pärnumaalt koormatäie turvast kaasa.
Veel mõni aasta tagasi veeres Nurme külast iga nädal 7-10 veoautot turbaga lõuna poole. Praegu on vaikus, sest Itaalia-Venemaa suunalised kaubaveod kiratsevad.
Kanter ja Püvi peavad veel tunnistama, et Läti ja Leedu konkurentidel on oluline eelis: nad on Euroopa südamele lähemal. Rääkides turba kvaliteedist, siis hea maardla on natuke nagu loto-võit. Mida heledam turvas, seda paremini sobib aiandusse. Heledal on parem imavus, ta suudab paremini siduda ja hoida vett, kuid ta ka laguneb kiiremini.
Tähtis on ka turba fraktsioonilisus: ta peab olema piisavalt peenike, kuid ei tohi tolmata. Tolmjas turvas sobib seevastu hästi seemnete kasvatamiseks -Aasias on selle järele suurem nõudlus ja Nurme Turvas ongi müünud ka Lõuna-Koreasse. Mida vähem on turbas kände, seda parem, sest kes see ikka oma lillepotti kändu tahaks.
Nagu heinategu
Turbakaevandamine on Püvi ja Kanteri sõnul ilmastiku suhtes kapriisne, meenutades heinategemist.
Üüratutel turbatootmisväljakutel, mille teise otsa silm vaevu ulatub, freesitakse turvas kiht kihi haaval lahti. See
kuivatatakse ning kogutakse siis mehaaniliselt või tolmuimejalaadse kogu-mismasinaga ühte põlluserva hunnikutesse ehk aunadesse.
Aunades seisab turvas, kuni müügi-aeg kätte jõuab. Vahepeal käiakse seda seal kraadimas, sest turvas võib isekuumeneda.
Nagu heina tehakse heinakuul, nii kogutakse „põllult" ka turvast vaid 3035 päeva aastas, kogu ülejäänud 11 kuud kulub raba ettevalmistusele ja turbamüügile.
„Selles äris on teatav üleinvesteeri-mine tootmisse mõistlik: sedasama kallist „tolmuimejat" (ta näitab aknast välja platsil seisvale traktorile, millel on suur kogumisagregaat) saab kasutada vaid kuu-poolteist, ülejäänud aja ta lihtsalt seisab.
Samas peab üks selline masin olema iga 50 hektari kohta ning masinapark peab olema korras: kaotatud päeva tagasi ei saa," räägib Kanter.
Natuke on see äri ka nagu gastronoomia: maailmas on sadu turbasegu-de retsepte, üks peenem kui teine.
Just segude tootmisega tahavadki Nurme mehed oma kaubale tulevikus väärtust lisada (turbale segatakse lupja ja väetisi). Kuid eelkõige peab kasvu tagama tootmise laiendamine. 5-8 aastaga tahetakse ärimahud kahekordistada.
Kokku on Nurme Turvas kaevandamiseks riigilt rentinud üle 750 hektari maad, millest kasutuses on vähem kui pool. Kanter ja Püvi tunnistavad, et rabas on potentsiaali veel küllaga.
„Turbarabas toimetatakse üldjuhul mitukümmend aastat. Ressurssi jagub nii meie pensionini kui ka võib-olla mõne teise pensionini," märgib Kanter.
Küsimus, miks on turbaäri huvitav, paneb turbaduo taas muhelema.
„Oleme sellises eas mehed, kes juba peavad midagi tegema! Ametit ei hakkaks enam vahetama," arvab Kanter.
„Võib-olla pole meid lihtsalt kallima materjali ligi lastud," lisab Püvi ja meenutab, kuidas ta 1990ndate alguses Muugal „musta" turvast laevale laadis, jälgides kadedusega, kuidas Robert Lepikson sealsamas kõrval hoopis „glamuursema" kauba - elektrimootorite ja laevatükkide logistikat korraldas.
„Meie äri ei ole glamuurne ja sellega ei saa ka tõeliselt rikkaks: ka Euroopa suurimad tegijad teevad käivet vaid umbes 150-200 miljonit eurot. Aga leiva toob ta lauale ja paneb vorsti ka peale. Ning mis huvitav: halvematel aegadel läheb turbaäri paremini. Siis püsivad inimesed kodus ja nokitsevad aias."
