Head Tartu linnavolikogu liikmed!

Olete sattunud delikaatsesse olukorda: miskipärast on Tallinna elanik Igor Rõtov ja Elva elanik Mart Raudsaar esitanud Mart Kadastiku kandidaadiks Tartu aukodaniku tiitlile. Mart Kadastiku persoon on teadagi vastuoludest rikas ja nende üle kaalutlemine on teie töölaual.

Oma süü on siin ka Tartu linnavalitsusel, mida juhatab reformierakonna raudvara Urmas Klaas, kelle senine teenistuskäik suisa kubiseb kultuurivõhiklikest otsustest. Nüüd on tema juhatusel tehtud selektsioon koguni 23 isiku seast ning Mart Kadastik esitatakse kimpuseotult teiste, küsimusi mittetekitavate persoonidega. Sarnaselt brežnevi pakikesele – tahad mandariine, oled sunnitud ostma ka teose „Väike maa“. Soovitan tungivalt see pundar lahti siduda ning kõikide kandidaatide osas eraldi hääletus korraldada. Annaksin koguni nõu, et kindlasti hääletage nimeliselt. Linnakodanikel oleks tore teada, kuidas keegi sellise sisemist väärtuspõhisust nõudva otsuse teeb.

Muide, kas need volikogu liikmed, kes kuuluvad kultuurikomisjoni ja kes on rutakalt, ilma aruteluta, linnavalitsuse ettepaneku heaks kiitnud, kas need liikmed ikka informeerisid teid, et samal ajal oli kandidaadiks esitatud ka Jüri Kukk (postuumselt) ning Mart Niklus? Miks eelistas linnavalitsus paljudele teenekatele tartlastele haridus- ja teadussüsteemist just Mart Kadastikku?

Vastus on minu jaoks imelihtne – teadupärast on NLKP derivatiivid ja ohtlikud siirded vabas Eestis end ikka ja jälle ilmutanud. Eriti tugev on kommunistlik rehabilitatsioon olnud miskipärast just Tartus, kust on karastunud kommuniste jätkunud nii erastamisesse (Kadastik, Seli jne), riigivalitsemisse (Ansip, Maruste jne), kui ka kindlasti Tartu valitsemisse. See, et Urmas Klaas ei saanud ealiste iseärasuste tõttu nautida komparteilase priviligeeritud seisundit, ei ole oluline. Oluline on, et ta mõtestab lähiajalugu kommunistliku diktatuuri vaatepunktist lähtudes. Kuid vastutuse veeretab ta oskuslikult volikogu liikmetele.

Kuna 1990datel aastatel jäi Saksamaa denatsifitseerimisele sarnanev protsess meie ühiskonnas väga leebeks ja lõpuleviimata, siis olete teie, lugupeetud linnavolinikud, täna fundamentaalse otsusega silmitsi. Just teie otsustate, kas nõukogude ajal innukas koostöö vene luureorganitega ja aktiivne kommunistlik propaganda on kooskõlas au universaalse mõistega. Või peaksime sellist tegevust tänapäeval pigemini autuks pidama? Aumehe määratlemisel ei olegi ehk väärikate tegude suur arv nii tähtis, kuivõrd on tähtis just autute tegude puudumine. Mälu värskendamiseks lisan siia mõne tsitaadi ka vanadest kirjatöödest.

"Enese maksmapanek, vajadus pideva tunnustuse järele, oma isiku nautimine, sunnibki neid tegutsema. Igapäevase, hariliku tööga on raske silma paista." (Selline üldistus siis omaaegsete dissidentide kohta).

"Enn Tarto oli võtnud endale liidrirolli ja tundis ennast selles võimukana, milleks katlakütja amet poleks võimalusi pakkunud /- - -/ Tema "õpetuse" kohaselt ei teeks praeguses olukorras üks kena sõdagi paha, ainus häda: sõjas võib kogemata ise pihta saada... Ja see juba oleks inimkonnale korvamatu kaotus." (Spetsiifilisemalt, isiklikumalt ja just aastal 1984). Nende tekstide autori Jaak Kalju kohta on Mart Kadastik keeldunud selgitusi andmast.

Selle „läbinägeliku“ ja parteiliselt printsipiaalse kriitika sihtmärgid ei oleks kehtivates oludes saanud vastulauseks sõna isegi vabaduses viibides, seda enam siis vangilaagritest. Ometigi ei maksa unustada, et ajaleht lõi nõukogude ühiskonnas õigeid suhtumisi, sest ta oli Lenini dogmade kohaselt kollektiivne propagandist ja agitaator.

Kadastiku toonane tegevus kvalifitseerub seega kaasaegse mõiste „vihakõne“ kategooriasse. Nõukogude inimese tarbeks loodi ühest väikesest vähemusest vaenlase kuju koos sellest tulenevate süsteemipoolsete piirajatega. Päris dissidendid pandi vangi, kus Jüri Kukk ka oma elupäevad lõpetama pidi. Selles protsessis oli näppupidi juures keemiateaduskonna parteikoosolekut protokollinud Andrus Ansip ning kindlasti ei viibinud kaugel ka rajoonilehe ambitsioonikas asetoimetaja Kadastik. Dissidentidele kaasatundjaid ja nõukogude korda okupatsiooniks pidavaid inimesi tuuseldati niisama, ei edutatud karjääriredeleil, ei antud auto-ostulube ning korteriordereid. Või visati lihtsalt ülikoolist välja (Rünno Vissak, Lauri Vahtre jne.).

Enne otsustamist ei teeks paha konsulteerida Tartu kodaniku, manalamees Juri Lotmani teoseid, milles au ja häbi mõisteid põhjalikult analüüsitakse.
Head volinikud! Te olete soovinud olla vastutajad kohaliku tasandi poliitikas ja sestap kandideerinud ning valituks osutunud. Muidugi on mugavam silmad kinni pigistada ja pea liiva sisse pista ning entusiastlikult või vähementusiastlikult linnavalitsuse pakett-eelnõu poolt hääletada. Kuid tõelise poliitiku tunneb ära vastutustundest, vastutuse eetikast. Just sellest, millest kirjutab Max Weber oma pea sada aastat tagasi Münchenis peetud loengus „Die Politik als Beruf“. Muide, kui juhtute otsustama Mart Kadastiku aukodanikuks nimetamise poolt, siis lööte sellega suure vaia teele, mis sillutab septembris peetavatel presidendivalimistel tee Kadriorgu just kellelegi endistest kahtlase minevikuga kommunistidest.

Enne otsustamist ei teeks paha konsulteerida Tartu kodaniku, manalamees Juri Lotmani teoseid, milles au ja häbi mõisteid põhjalikult analüüsitakse. Ning mõelda tuleb teil ka sellele, et kas isikud, kes juba kuuluvad aukodanike austusväärsesse nimekirja, tunnevad endid Mart Kadastiku saabumisel hästi või pigem halvasti. Senine nimekiri mulle meeldib, ainuke kahtlane otsus oli omaaegne arstiteaduskonna partorg Lembit Allikmets, kelle hilisemad teod aumõistega kokku ei käinud. Kõik muu on heade mõtete linna vääriline!

Mõelge enne otsustamist ka sellele, et aastaid tagasi oli täpselt sama situatsioon omaaegse Tartu Ülikooli õppejõu Hillar Palametsaga. Temast ei saanudki Tartu aukodanikku, sest kerkinud poleemika tõttu võttis pikaaegne pedagoog ise oma kandidatuuri maha. Mart Kadastikust me kindlasti sarnast käitumist ei eelda. Mis näitab, et tegelikult on ka kommuniste võimalik hea ja kurja relatiivsel teljel gradatsiooni panna. Oli olemas ka „hea kommunisti“ tüüp (Palamets) ja muidugi olid olemas need teised. Head läbikaalumist ja otsustamist siis nende viimaste ühe esindaja, Mart Kadastiku asjus.

Teie individuaalseid otsuseid huviga ootama jäädes.