Üle paarikümne aasta Eesti muusika erinevatel põldudel kündnud Janek Murd vaatas lõppeval aastal kinos kahte dokumentaalfilmi, kuhu ta muusika valmistas. Need filmid on „Emajõe veemaailm“ ja „Kuidas ehitada kosmoselaeva?“.

Viimati nimetatu muusika on Janek avaldanud nüüd täispika plaadina, mis on müügil ka CDna (vaata https://janekmurd.bandcamp.com).

Sellel on muusik ja helilooja filmis kõlanud ja kasutatud katketele lihased ümber kasvatanud. Nagu ta pressiteates ütleb: „Teemad on filmis fragmentidena ja valdavalt lühikesed, tegin nad nüüd täisväärtuslikeks lugudeks, mis toimivad ka ilma pildita. Lisasin ka mõned teemad, mida filmis ei olnud, et plaadi sidusus oleks suurem ja tekiks filmilik stsenaariumiga lugu, mida oleks põnev jälgida. Plaadi ükski eraldiseisev osa ei anna aimu üldmuljest, see on terviklik kuuldemäng ja õige emotsiooni saab kätte kogu plaati otsast lõpuni kuulates.“

Heliline kujundus huvitab ühtlasi graafilise disainerina tegutsevat Janek Murdi laialt. Tema valmistatud on ka näiteks ETV saadete „Aktuaalne kaamera“, „Välisilm“ ja „OP“ muusikalised päised. Eesti tele- ja filmimuusikas toimuvaga oleksite kindlasti keskmisest rohkem kursis, kui kuulaksite sihikindlalt saadet „Eesti Pops“ (Raadio 2s teisipäeva õhtuti kell 21), kuhu Janek tassib sageli ettemängimiseks kolleegide värskeid saavutusi soundtrack’ide valdkonnas.

„Kuidas ehitada kosmoselaeva?“ on järg Murdi möödunud aasta lõpus ilmunud sooloteosele „Triiviv“. Kui seal maalis ta looduspilte kitarride ja elektroonika abil, siis värskel täispikal on tal peamiseks vahendiks vanad süntesaatorid. Mõlemal leiduvat unistavat, unelevat, pikameelselt kaunistavat elementi on tema loomingus alati olnud. Nii varases bändis Borax, ettevõtmises Rubik 3001 kui ka estohipijõugus 3 Pead.
Niisiis – võiks ju küsida:

Sinu palumine, et sa satelliidi-dokumentaalile muusika kirjutaks, oli vist filmi tegijatele no-brainer küsimus, arvestades, et sinu muusikas on varemgi kosmosetemaatikat ja kosmoses liikumise graatsiat sees olnud?

Esimene kohtumine režissöör Madis Ligemaga seoses selle filmiga toimus üldse teistel asjaoludel. Nimelt helistas ta mulle ja uuris, kas ma aitaksin tal teha filmi graafikat. Kohtusime, vaatasime ja arutasime ning lõpetuseks küsisin ma ise, kes teeb muusika kosmosefilmile, mis mind märksa rohkem huvitas. Tundsin, et see on mulle sobiv teema, ja pakkusin, et ma võiks proovida. Saatsin ka samal päeval mõned näited, mis ma just analoogsüntesaatoritega olin teinud. Siis tekkis mitmekuine paus ja järgmisel korral helistas Madis juba muusika asjus. Graafika tegi ta filmi ise.

Räägi lühidalt, kuidas filmile muusika valmistamine käib – etapp haaval.

Eks iga kord on veidi erinev. Näiteks telesarjale „Nullpunkt“ muusika tegemist alustasin stsenaariumist. Ja selle baasil tegin umbes 15 peateema kavandit, millest valisime Mihkel Ulkiga, kes on sarja ja filmi režissöör, välja kaks, mis olid hiljem oma iseloomuga mingil määral aluseks ülejäänu tegemisel. Lõpuks tegin juba pildi järgi kõik, täpselt arvestades seda, mis seal toimub. Ja loomulikult vaatame koos režissööriga tehtu üle, vajadusel teeme muutusi või viskame midagi üle parda. Üldiselt arvan, et mida suurem usaldus ja vabadus on poolte vahel, seda parem on ka tulemus.

Kõigele eelneb aga alati mõtte- ja tunnetustöö, mis see üldse olla võiks, kui palju ja milliseid instrumente kasutada, et kogu muusikal tervikuna oleks ka oma nägu. See toimub minu peas.

Kosmosefilmiga oli kohe selge, et see tuleb elektrooniline ja süntesaatorikeskne. Ma vaatasin paar korda filmi üle, sellisena nagu ta sel hetkel oli.

Madis Ligema rääkis oma soovidest, kus ta muusikat kuuleb. Ja seejärel tegin sellise skeemi, et iga päev kavandasin üks-kaks teemat ja kahe nädala jooksul tuli neid kokku umbes kakskümmend. Filmi ma neid tol hetkel veel ei sobitanud, aga mul oli ettekujutus tervikuna, mis teemad võiksid üldse minna, mida on vaja. Kavandamine lõppes siis, kui tundsin, et nüüd on vajalik spekter kaetud. Järgmine etapp oli juba konkreetne, vaatasime, kuhu mis läheb, ja siis läks töö juba detailseks.

Kas sul oli kohe algusest peale plaanis täispikk satelliidi-dokumentaali plaat valmis teha? Või kujunes kuidagi töö või inspireerituse käigus sedasi?

Ma ise olen soundtrack-plaatide sõber. Ja mulle meeldib, kui lõpuks on heliribad ka vormistatud eraldi plaadina.

Võtan nende tegemist alati sama tõsiselt, ma ei tee mingeid allahindlusi ja töötan nendega nagu „päris“ plaatidega. Kosmosefilmi materjaliga tundsin, jah, üsna alguses, et sellest võiks tulla plaat.

Pärast filmi väljatulekut arendasin kaks kuud kogu muusikat veel edasi, et see kvalifitseeruks sidusaks plaadimaterjaliks, mitte poleks mingite juppide kogum. Tegelikult ma soovisin anda enne seda veel kaks kauamängivat välja, üks nendest kammerlikum loodusfilmi „Emajõe veemaailm“ heliriba. Aga kuna kosmosefilm oli viimane suurem töö sel aastal, siis olin juba otsapidi selle sees ja see supsas esimesena välja. Tahtsin ka, et uus täispikk materjal oleks erinev minu eelmisest plaadist „Triiviv“.

Kui sa oleks teinud muusika kosmosega seotud ulmefilmile, mitte satelliidiehitamise dokumentaalile, kui palju võinuks muusika erineda?

Ilmselt oleks see abstraktsem ja salapärasem. Satelliidifilmis kumas läbi palju noorte teadlaste lapsepõlve lemmikuid, mis neid inspireerisid – filmid, arvuti- ja videomängud, muusikas oli ka seepärast teadlikke tagasivaatavamaid saundimaailmu. Ulme on aga midagi sellist, mida me pole kogenud, millest me ei tea midagi, mida me ei oska kirjeldadagi, ehk see muusika võiks olla ka midagi uut, veidramat ja tulevikku vaatavat.

Milline on sinu kui filmihelilooja kreedo?

Anda parim, mis mul anda on.

Nagu raadiosaatest „Eesti Pops“ kuulda, jälgid sa ise üsna hoolikalt ja usinalt, mis toimub Eestis filmi-, tele- ja ka teatrimuusikas. Kuidas sa selle valla hetkeolukorda iseloomustaksid?

Uus põlvkond tugevaid tegijaid on peal. On valikuvõimalusi – klassikalisematest originaalsemate loojateni. Kui millestki puudust tunnen, siis võiks rohkem ilmuda korralikult vormistatud soundtrack-plaate.

Ja võimalus kolleege kiita – millised on viis kodumaist parimat 2015 heliriba? Ükspuha, kas siis filmi, näituste, telesaadete, teatrietenduste või muu jaoks kirjutatud.

Saan toetuda ainult sellele, mida olen ise näinud ja kuulnud, ja ma pole kaugeltki kõike kuulnud. Seega, see arvamus on väga subjektiivne ja juba näen, et viit välja tuues teen liiga neile, kes joone alla jäävad. Paljude kohta neist võiks öelda sama häid sõnu. Aga kui viis, siis:

Live-taust tummfilmile „Metropolis“ – Phlox

Phloxi helindatud Fritz Langi tummfilm „Metropolis“ (1927) rabas oma ülima põhjalikkuse ja läbikomponeeritusega. Imeliselt kokkulaulatatud pilt ja heli. Oli eksperimenteerimist, improvisatsiooni ja kindlamaid mustreid. Kahe ja poole tunni sees ei hakanud kordagi igav.

Muusika filmile „Roukli“ – Ülo Krigul

Pildi sisse peidetud, hiiliv, tundlik ja muude helidega koos osavalt lahtirulluv muusika. Maitsekalt ja napilt ängi, õõva ja mittenähtavaid maailmu loov, tabavalt kirjeldav isegi materjale, värve, olustikku. Muud helid (raadiosignaalid, sõjamasinad, lennukid) toovad leidlikult maailma, mida me ei näe, koju kätte. Olmemuusika, mis on justkui pooljuhuslik taust, ka toetab kavalalt toimuvat. Nüansid on täpselt väljamängitud, meeldis näiteks elektrikadu ja sellest tulenev lindi venitamine ja mahakäik, mis tekitab omaette õuduka koha. Nagu päris, profi töö. Terviklahendusena minu jaoks parim Veiko Õunpuu filmis olev muusika senimaani, ilmselt sellepärast, et helilooja originaalloomingut oli märksa enam kui varasemates.

Muusika NO99 lavastusele „Savisaar“ – Eplik ja Juhkam

Vaimukas, vaba ja mitmekülgne, prohvetlike ja kelmikate sõnadega ning universaalne eri inimeste kõnetamisel.

Üldiselt mulle väga teatraalsed asjad ei pruugi sobida, aga etendust näinuna olid valikud mulle arusaadavad, vastuvõetavad ja põhjendatud. Sisaldab ühte parimat selleaastast poplugu „Tähesadu“.

Muusika dokumentaalfilmile „Karmil pinnal“ – Abrahams Cafe

Araabia muusikalisi ornamente ja Ladina-Ameerika tunnetust, džässi ja filmilikke kõlasid segav. Veenev elavate ja eksootiliste instrumentide sulam. Punutud kokku noorte kodumaiste meistrite poolt, kellel maailmamuusika tunnetus taskust võtta. Nende sellekevadine kauamängiv „Berber Cinema“ sisaldab ka suurt hulka selle filmi muusikat ja see toimib hästi ka iseseisvalt ja ilma pildita.

Muusika filmis „Impromptu“ – Erinevad esitajad

Film, mille heliriba ongi peateemaks. Improvisatoorne, otsinguline, hetkeemotsioonidest kantud ja hullumiseni vaba muusika. Filmi enda esteetika, kaadriformaatide pidev muutus, kõikuv pildikvaliteet ja mitu erinevat osapoolt, kes ajasid oma rida – kõik oli omavahel kuidagi veidralt ja sobivalt sünkroonis. Tõstaks siit esile Rainer Jancise metsastseeni kitarriga puu otsas ja ägedat koostööd trummar Rob Heathiga.

Sellisel süntesaatoripõhisel kosmische muusikal on juba pikemat aega omamoodi tagasituleku aeg. Äkki on selline muusika, mida üldiselt seostatakse 70ndate ja 80ndate esimese poolega, isegi populaarsem ja levinum kui kunagi varem. Hulgaliselt uusi noori leiab just selles stiilis oma tee. Mis sa arvad – mis võib olla selle muusika uue tõusu põhjus?

Julgen arvata, et kindlasti on siin ka praktiline pool.

Süntesaatorid on kõigile kättesaadavad ja suhteliselt taskukohased. Möödas on need ajad, kus kasutada oli ainult hirmkallis retrokraam või hädapärane softsündimaailm. Väga kvaliteetseid pille on tekkinud nii digi- kui analoogimaailmas, mitmeid vanade süntide reinkarnatsioone, mis varustatud tänapäevaste võimaluste ja lisanditega.

Süntesaator annab ka võimaluse tulla välja arvutimaailmast, inspireerib hands-on olukord. Sündist saab tahtmise korral imeasju välja keerata ja sellega väga kosmiliseks minna.

Kosmoseteema ei ammendu ka kunagi, see on lõputute võimaluste maailm. Kosmose mõiste ju ka muutub ajas, täieneb, uued uksed avanevad. Ka muusikas ei ole kõik veel selle koha pealt öeldud, iga põlvkond toob kaasa ka midagi uut, see ei ole ainult mingi retroteema.