Säästva metsamajanduse toetuseks korraldatud meeleavaldus Foto: lea_tammik, Foto: Eesti Metsa Abiks (Lea Tammik, Tuuli Mann, Indrek Vainu)
Autor Mikk Link on Erametsaliidu juhatuse esimees.

Looduskaitse on metsanduse lahutamatu osa. Ja looduskaitse organisatsioone on väga-väga vaja. Selleks, et oleks tasakaalu ja erinevaid vaatenurki. Erinevate nägemuste põrkumine ja sellest dialoogist sündiv uus kvaliteet ongi demokraatia tugevus ning nurgakivi.

See, et aina rohkem Eesti inimesi metsa vastu huvi tunneb on samuti väärt ja vajalik. Eesti on metsariik. Mets on koht, kus käiakse matkamas ja puhkamas. Koht marjade ja seente korjamiseks. Meie majanduse alustala. Tööandja. Süsiniku talletaja. Teadusobjekt. Ressurss, mis võimaldab luua looduslähedast elukeskkonda. Koht loomadele ja taimedele elamiseks. Mets on meie riigi, meie julgeoleku ja meie rahva tervise tagatis.

Hiljutine Ekspressi artikkel valgustas aga metsadebati seda poolt, millega on pidanud metsandus juba mõnda aega rinda pistma. Mida teha siis, kui vastaspoolel on keegi, kes ei kuula, vaid karjub. Keegi, keda ei huvita koostöö, vaid üks ja ainumas tõde. Tema tõde.

EMA probleemiks on läbipaistmatus

Just praegu arutavad Eesti riigi ja huvirühmade esindajad uut Eesti metsanduse arengukava. Sellest kavast saab sõltuma, kui palju metsadest võib puid varuda, kuidas metsi hooldatakse ning palju muud olulist. Erametsaliidu juhatuse esimehena ei ole minu puhul mingit küsimust, kelle huve ja teadmisi ma arengukava läbirääkimistel esindan. Olen lõpetanud Maaülikoolis metsanduse, vedanud omal ajal metsaüliõpilaste tudengiorganisatsiooni ja loogilise jätkuna liikunud ülikoolis õpitud teadmisi tööelus rakendama. Läbirääkimistel osaleva Eesti Metsa Abiks ehk EMA grupi puhul ma kahjuks sama öelda ei saa.

Mulle on ebaselge ka see, keda emalased täpselt esindavad. Kord viitavad nad endale kui MTÜ-le, teine kord kui Facebooki grupile. Erametsaliidu puhul on liikmed meie kodulehelt leitavad. Eesti Erametsaliidul on kindel mittetulundusühingu seadusele vastav struktuur. On põhikiri ja on avalduse alusel liitunud liikmed. Meie liikmeteks on metsaühistud, kuhu kuulub rohkem kui 7600 metsaomanikku. Makstakse liikmemaksu, peetakse üldkoosolekuid ning lepitakse kokku ühistes tegevussuundades. 2017. aasta majandusaasta aruande järgi on MTÜ Eesti Metsa Abiks liikmeid kaks. 2018. aasta kohta andmed puuduvad. Ometi on valitud oma esindajad ja koordinaatorid - kuid kelle seast, kui ühingul on kaks liiget!? Jah, on olemas Facebooki grupp, kuhu kuulub üle 7000 liikme ning mille lehel on meeldimisi alla 5000. Muideks, ka mina olen Eesti Metsa Abiks Facebooki grupi liige, kuid ma pole küll saanud võimalust anda oma hääl esindaja nimetamiseks. Ühel teisel Facebook grupil "Metsandus, metsamehed, metsamasinad, metsatehnika, saetööstus" on näiteks üle 10 000 liituja ja A le Coqi lehte jälgib igapäevaselt 40 000 inimest. Sellest tekib küsimus, mille alusel on just EMA grupp poliitika kujundamisse kaasatud?

Kas see on hea tava, et kamp emalasi, ühel pussnuga vööl, ühte RMK töötajat kimbutab? Kas kantslerile ähvarduskirjade tegemine on mõistlik osa poliitika kujundamisest?

Mulle on siiani ebaselged EMA grupi rahastusallikad. Kes tasub juriidilised ja kommunikatsioonitegevuste arved? Kes maksab kinni igapäevased tegevuskulud? EMA grupp on ise tunnistanud, et on saanud toetust Pärnu Sadama käest, ettevõtte käest, mis on EMA tegevustest ka otseselt rahalist kasu saanud. Kas selliseid rahalisi suhteid on EMA-l veel teistegi äridega? Kui palju on raha jagatud? Kas kõik toetused on deklareeritud või liigub mingi osa sellest lihtsalt ümbrikus?

Kelle huve EMA esindab?

Kui minna nüüd metsanduse arengukava protsessist väljapoole, siis küsimusi tekitab minus ka muu EMA tegevus oma eesmärkide saavutamiseks. Miks on nii, et emalased peavad ähvardamist ja solvamist normiks? Samas ise võtavad nad ohvri rolli iga enda suunal esitatud kriitilise küsimuse peale. Nagu toodi välja ka Eesti Ekspressi artiklis, on nende taktikaks sageli ähvardamine, karjumine, kohtumiste lindistamine ja isiklik ründamine. Kas see on hea tava, et kamp emalasi, ühel pussnuga vööl, ühte RMK töötajat kimbutab? Kas kantslerile ähvarduskirjade tegemine on mõistlik osa poliitika kujundamisest? Kas see, et EMA Facebooki lehel on kutsutud üles harvestere süütama või hapet viskama on normaalne osa ühiskondlikust arutelust?

Sageli on mulle ebaselge ka see, kust võtab EMA oma faktid. EMA suurim teoreetilise taustaga metsandusekspert, keda nad ise esile toovad, on Luua metsanduskooli õpingud mitmel korral katkestanud noormees, kes sellegipoolest ei kahtle oma teadmiste ja seisukohtade õigsuses. EMA teadmiste, sisu ja sõnavara erinevus metsanduse arengukava koosolekutel osaledes ja hiljem kirjalikke ettepanekuid esitades on märkimisväärne. Kes aitab emalastel poliitikat kujundada? On selle taga keegi varju jääda sooviv ideoloog organisatsioonis sees või mujalt?

Sarnase tegutsemisloogika ja sõnumiga organisatsioone on samaaegselt EMAga tekkinud ka teisteski lähiriikides. Hetkel on pea terves Ida-Euroopa regioonis tekkinud olukord, kus ootamatult sündinud kodanikuühendused üritavad tekitada ühiskonnas vastandumist, külvata paanikat ning vähendada oluliselt puiduvarumist.

Meie eesmärk on üks: tagada ilusad ja rikkad metsad ka oma lastele ja lastelastele

Võimalik, et minu küsimused solvavad kedagi, kuid need on olulised küsida ja vastata. Sageli väidab EMA end kaitsvat Eesti metsi ning see on kindlasti väärtus, mis ka mulle sobib. EMA äärmuslikud meetodid on seda kurioossemad, et meie eesmärk näib olevat tegelikult üks: kuidas tagada ilusad ja rikkad metsad ka oma lastele ja lastelastele. Ja isegi kui me mingites asjades erinevatel seisukohtadel oleme, on normaalses demokraatlikus ühiskonnas igati hea ja vajalik. Küsimuseks on aga need praktikad, mida EMA oma eesmärkide saavutamiseks kasutab. Kas ähvardused, rahastuse ja liikmete ebaselgus ja varju jäävad taustajõud on parim viis, kuidas ühiskondlikke kokkuleppeid luua?