Eesti v Serbia võrkpallikoondise play-off mäng EM finaalturniiril Pala Yamamay Arenal Busto Arsizios. Joosep Martinson

Sajandi algul vedasid suurärimehed Urmas Sõõrumaa ja Aadu Luukas võrkpallifinaali tulemuse peale kihla. Sõõrumaa oli toonase tipptiimi ESS/Pärnu suurtoetaja, Luukas võrkpalliföderatsiooni president. Kihlveo eestvedajaks oli Sõõrumaa. Ta oli kõvasti enda firma raha võrkpalli alla pannud ja soovis ka Luukase ehk Eesti rikkaima inimese isiklikku panust näha.

Luukase rolliks oli Eesti võrkpalli esindada ja sponsoreid leida, oma raha ta väga võrkpalli panustada ei armastanud. Kihlveo suuruseks oli 100 000 krooni ja kaotaja pidi sellega toetama noorte võrkpalli.

Sõõrumaa oli enda sõnul 90% kindel, et ESS/Pärnu võidab. Võitiski. Luukas torises natuke, kuid maksis summa ära.

Kui võrkpalliga seotud inimestelt küsida, kuidas kasvas võrkpallist selline spordiala, kus koondis jõuab kümne aasta jooksul juba kolmandat korda tippturniirile, kõlavad just nende kahe ärimehe nimed põhjuste seas kõige sagedamini.

“Kolm korda puutusin palli ja nikastasin näpu”

Aivar Pärna juhtis 1990. aastate lõpul turvafirma ESS Lääne osakonda, kui talle tuli ettepanek asuda Pärnu võrkpalliklubi presidendiks. ­Mitme tänasegi tipptegija treeneriks olnud Johannes Noormägi käe all isegi võrkpalli mänginud Pärna ülesandeks sai väga andeka noorteplejaadiga meeskonnale raha leida. Kuna ESS oli toona võimsalt kasvav ja edukas ettevõte, kellel Pärnus oli turundustöö seni kaootiline, paistis see hea võimalusena.

Pärna läkski Sõõrumaa jutule. Sõõrumaa oli noorpõlves vaid kolm korda võrkpalli mängida üritanud ja viimane katsetus lõppes nikastatud näpuga. Suurärimees ei teadnud isegi võrkpallireegleid.

Sõõrumaa päris alustuseks, kuidas Pärnu klubil noortetöö edeneb.

“Toona olid meil koos ­tõesti andekad noored, kes hiljem said kuni 21aastaste MMile,” ­meenutab ­Pärna täna. Võhikutele teadmiseks, et pääs MMile oli tol ajal ­hirmkõva saavutus ja selles satsis ­mängisid hilisemad Eesti võrkpalli põhitegijad Argo ­Meresaar, ­Kristjan ­Õuekallas, ­Raimo Pajusalu ja ­Jaanus ­Nõmmsalu.

“Ma ei saanud ära öelda,” ütleb Sõõrumaa. “Pärnu koondas toona 300 mängijat ja kui ma õigesti mäletan, siis peagi olid 11 noortemeeskonna seast 9 meie klubist.”

Sõõrumaa võttiski asja tõsiselt käsile.

Võrkpallurid Soomest tagasi

Legendi kohaselt olevat 1990ndate keskpaigas mänginud Soome võrkpalliliigades üle 60 eestlase. Nagu meenutab Avo Keel, kadus Nõukogude Liidu meistrivõistluste lõpuga paljudel mängijatel väljund ja nii mindigi mujale õnne proovima.

“Olime piisavalt noored, piirid olid lahti ja soomlased olid meid mängimas näinud,” selgitab Keel.

Sõõrumaa kohtus ka mängijatega, et neid Eestisse tagasi meelitada. Näiteks Margus Niinemägilt küsis ta otse: “Palju sa seal Soomes palka saad?”

“Niinemägi vastas, et 25 000. Ma küsisin seepeale, et kas 15 000 oleks talle Eestis mängimiseks okei,” kirjeldab Sõõrumaa. “Oligi!”

Noored Pärnu mängijad jõudsid 1999. aastal Eesti meistrivõistlustel hõbedale ja samadele mängijatele toetunud noortekoondis MMile. Aga kuna vanemad mängijad olid enamjaolt ikka Soomes, jäi noortel puudu kogemusest.

Siis aga otsustas kodumaale tagasi tulla olümpialgi (rannavõrkpallis) Eestit esindanud Avo Keel.

“Tahtsin veel mängida. Mõtlesin, et päeval teen tööd ja õhtul mängin võrkpalli. Töökoht oli Keskos juba olemas.”

Ent läks hoopis teisiti.

Avo Keel – mängija, aga ka karistaja

Aivar Pärna ja ESSi juhatuse esimees Tarmo Keskküla, kes ise kunagise võrkpallurina meeskonda aitas, leppisid Keelele kokku audientsi Sõõrumaa juurde.

Kohtumine toimus Pärnu sadamas. Algul käidi läbi tavapärased viisakused – kuidas tervis, mida tulevikus näed, mida Keel enda rolliks peaks.

“Okei, hakkad meeskonnas mängima, aga võta mänedžeri kohused ka enda õlule,” ütles Sõõrumaa.

“Mida see mänedžer tegema peab?” küsis Keel vastu.

“Korraldad klubi elu, et elu jookseks – bussireisid, väljasõidud, söögid. Korraldad eelarvet.”

“Aga ma pidin Keskosse tööle minema…”

“No mida sa sinna Keskosse ikka lähed?”

Keel küsis veel, kaua mõtlemisaega on. Sõõrumaa andis tärminiks järgmise hommiku.

Keel pidas kodus perega aru ja lõi käed.

Kui vile alustas treeningut, oli Keel täpselt samasugune sportlane kui ülejäänud mängijad. Kui treening lõppes, oli Keel juba teistes ülesannetes. Esialgu hoidsid noored mängumehed riietusruumis ennast sordiini all ega rääkinud kõigest toimuvast või toimunust.

“Eks ma olin ise ka noor olnud ja ega keegi selles vanuses munk pole,” ütleb Keel ja tunnistab, et karistusi tuli ka ette. “Ilmselt ma kellelegi liiga ei teinud, kuna aasta lõpus räägiti juba riietusruumis asju, mida esialgu ei juletud.”

Muide, Keel sai enda viimase karistuse mängijana aastal 2001 Türgis, kui hilines kümme minutit bussi. “Eks seal oli ka napsul oma roll…”

Vana lätlase palkamine pahandab Sõõrumaad

Ent isegi koos Keelega oli meeskond väga noor. Kogemusi mindi otsima Lätti – üle 30aastased Valts ­Mihelsons ja kunagine olümpiahõbe Raimonds Vilde nõustusid klubiga liituma. Keel nägi selles võimalust viia meeskond Eesti tippu.

Vilde ärarääkimiseks sõitis Keel ise Riiga. Esmalt veenis ta lätlast tunnikese meeskonnaga liituma, seejärel jõuti viie minutiga tingimustes kokkuleppele. Lätlane sai kolme kuu eest 2000 dollarit ja elukoha ESSi väikeses ühikatoas.

Keel teatas Pärnale Vilde nõustumisest. Mobiiltelefonid lülitati välja, Vilde ja Keel võtsid mõned õlled. Järgmisel hommikul lülitas Keel telefoni sisse ja asus kodu poole teele. Korraga helistas ähmis Pärna ja teatas, et Sõõrumaa pole asjaga üldse rahul. Keel lubas Sõõrumaale ise helistada.

Sõõrumaa: “Kus sa oled?”

Keel: “Sõitsin just Riiast välja.”

Sõõrumaa: “Kui sa poole üheks minu juurde jõuad, siis on mul hetk vaba aega ja saame rääkida.”

Keel sõitiski ühe jutiga Tallinna, kus suutis kümne minutiga Sõõrumaad ülemineku vajaduses veenda.

“Ta ütles, et kui nässu läheb, siis mina vastutan, kuigi ta ei öelnud, kuidas ma vastutan,” meenutab Keel. “Kui hooaja lõpus tiitli võitsime, tunnistas Sõõrumaa, et oli õigus jah.”

Lätlaste tulek polnud mitte ainult tee tiitlivõiduni. See aitas ka noortel oma oskusi parandada. Pajusalu olla just Vildelt blokkimist õppinud.

Rannavõrkpall lumel

Pingutama pidid ka võrkpallifunktsionäärid. Meedias oli põhiline spordiala endiselt korvpall, jalgpall tõstis vaikselt pead, aga võrkpall ei jõudnud suurt kusagil pildile.

Veebruaris 2000 peeti Pirita rannahoones turunduskonverents, mida võrkpallijuhid üritasid ära kasutada. Lumele ehitati täismõõdus palliplats, pakuti Jägermeisterit ja mängima toodi Argo Arak, Margus Niinemägi ja teiste hulgas toonane Eesti spordi supertäht Aleksei ­Budõlin.

Just rannavõrkpalli kaudu jõudiski võrkpall jälle teleekraanile. Võrkpalliliiga juht Karol Paas lõi kampa äsja TV3 tööle läinud ­Kalev Kruusiga – kelle õde Kadri oli vahetult enne seda koos Evelyn ­Vumbaga võitnud juunioride EMi – ning mindi telekanali juhi Andres Jõesaare juurde. Ja ilmuski telesaade suvisest rannavõrkpallist.

Saade sai üllatavalt head reitingud ja nii mindi taas Jõesaare jutule, et seekord saalivõrkpall eetrisse saada. Leping sõlmitigi, kuid selleks pidid võrkpallijuhid leidma 500 000 krooni sponsorraha.

“Võrkpall on võrratu!”

Paas võttis kodust liigat reformides palju snitti USA profiliigadest ja eriti korvpalliliigast NBA. Meeskondi enam igal aastal liigast välja ei kukutatud ja ka turunduse kujundamisel vaadati üle lombi. NBA-l oli toona tunnuslauseks “I Love This Game”.

“Parasjagu ilmus üks popp laul, et jalgpall on parem kui seks ‒ me ei saanud enam öelda, et võrkpall on millestki parem,” räägib Paas. “Nii läksimegi absoluutväärtustesse ja jõudsime sõna “võrratu” juurde ‒ võrratust midagi paremat enam olla ei saa.”

Lausele puhusid tuule tiibadesse telerežissöör Hindrek “Masa” ­Maasiku tehtud reklaamid ja eelkõige DJ Meelis Meri valmistatud heliklipp, kus väga mahe naishääl seda lauset ütleb.

Töö tehti ära sisuliselt tasuta, võrkpallil suurt raha polnud. Aadu Luukas oli küll lubanud telelepingut toetada, ent suurem osa raha jäi ikkagi ametnike otsida. Nimesponsor leiti Schenkerist, kust algul küsiti 10 000 krooni. Aga firma juht Meelis Arumäe oli samuti lapsepõlves võrku tagunud ja tema heakskiidul tuldi tagasi tunduvalt suurema summaga.

Sponsoritele kõlbas ka kohtunike särkidele müüdav reklaam, mis aga kohtunikke vihastas. Esimene sponsor oli energiajook Battery, osa kohtunikest pidas seda spordi­ga kokkusobimatuks. Veel hullemaks läks vaidlus kondoomifirma Durex reklaami üle. Lahenduseks sai Tervise Arengu Instituudi kampaania “Bloki AIDS”, mis lisati kohtunike särgile.

Vaatajaid peab koolitama

“Andsime endile aru, et võrkpall on suhteliselt keeruline mäng, mistõttu oli vaja hakata vaatajaid koolitama ja tribüünidel meeleolu looma,” räägib Paas.

Selleks loodi rahvaliiga ja kooliliiga, mis ühendava sadu võistkondi. ESS/Pärnu tegi samal ajal oma fännidele ühised särgid, korraldas väljasõite ja meelitas inimesi saalidesse. Tartus võttis Pere Leiva suuromanik Neeme Raid (kes samuti lapsepõlves võrkpalli mänginud) kohaliku meeskonna südameasjaks ja see tekitas aastaid kestnud Tartu-Pärnu rivaliteedi.

Lisaks aitas ka Kalev Kruusi kommenteerimisanne, mis tõstis keskmise võrkpallimängu vaadatavust rohkem kui kolmandiku võrra.

Sõõrumaa periood lõpeb

Pärnu kuldne põlvkond jõudis 2003. aastal seisu, kus oli aastaid mängitud Euroopa eri karikasarju ja eesmärgiks tõusis mängijate välismaale saamine. 23–24aastastel meestel oli ideaalne aeg tõusta suurelt esile. Selleks oli kõige parem hüppelaud Euroopa tugevaim klubisari ehk Meistrite Liiga.

Sinna aga igaüht ei kutsuta. Lobitöö tegemine usaldati võrkpalliföderatsiooni peasekretärile Henn ­Vallimäele.

“Käisime mööda koosolekuid, komisjone ja rääkisime Euroopas, et meil on ikka võimekus osaleda olemas,” meenutab Vallimäe. “Aasta varem olime korraldanud Saku Suurhallis noortekoondise valikturniiri ja see jättis toona võrkpallijuhtidele väga hea mulje.”

Muuhulgas avaldati Vallimäele varjamatult imestust, et Eesti polegi “mingisugune Arhangelsk”, vaid igati korralik riik korraliku meeskonna ja saaliga.

“Lisaks aitas Aadu Luukase nimi. Saime öelda, et meid juhib Eesti rikkaim mees ja ega ta meid hätta jäta,” ütleb Vallimäe.

Pärnu saigi kutse turniirile, kus kaotati kõik mängud. Aga mitu mängijat sai seejärel välislepingu.

Nii lõppes üks ajastu. Mängiv mänedžer Keel lahkus, Sõõrumaa panustas veel aasta võrkpalli ja hakkas seejärel tennist toetama.

Ärihaid toovad võrkpalli tagasi Tallinna

Aastaid kestnud Tartu ja Pärnu duelli üritas ainsa Tallinna meeskonnana sekkuda Sylvester, kuid ilma suurema eduta. Legendi kohaselt olevat Aadu Luukas kutsunud mitmeid toonaseid ärihaisid, sealhulgas Jüri Käod, ka Tallinna võrkpallile õlga alla panna.

Sobivaimaks võistkonnaks osutus Audentes ‒ nimesponsor Selver kattis peagi poole eelarvest. Pärnust meelitati üle Avo Keel ja juhatusse tuli Pärnus sama positsiooni täitnud Tarmo Keskküla.

Keelel avaldus peale mänedžerioskuste ka treenerianne. Lisaks Audentes/Selverile asus ta juhtima Eesti koondist. Pärnu kuldsele põlvkonnale lisandusid Kuressaarest pärit Keith Pupart ja Võru poiss ­Kristjan Sikaste.

Juba esimeses EM-valiktsüklis 2006. aastal oli edasipääs lähedal ja ainsaks takistuseks jäid kaotused Soomele. 2008. aasta kevadel tegi koondis Poola võitmise ja EM-finaalturniirile pääsemisega sellise üllatuse, et Keel isegi ei usu seda tänaseni. “Olime tõsises hädas, tasemevahe oli meeletu. Keskendusime lihtsalt aimamisele, kuhu nad löövad, ja siis nende liinide kinnilülitamisele,” meenutab Keel. “Tähed-kuu ja õnn olid ikka täiesti meie poolt.”

Aasta hiljem oli aga masu täies hoos ja võrkpallikoondise EMile minekuks polnud järsku raha. Aadu Luukas oli kaks aastat varem ootamatult surnud ja peaminister ­Andrus Ansip teatas, et koondise toetamine riigireservist on pigem totalitaarse riigi tunnus.

Keele arvates oli see torge Õhtulehele öeldud lause eest, kus ta kritiseeris miljonite kroonide andmist Kalev/Cramo korvpallimeeskonnale. Mõni kuu hiljem astus Keel ise juba Keskerakonda. Enda sõnul oleks ta võinud liituda ka sotsidega, kuid et endine TPI kursusekaaslane Kaia Jäppinen oli Tallinna abilinnapea ja tegi ettepaneku, ei öelnud ta ka ära.

“Eks seejärel läksid Tallinnaga läbirääkimised lihtsamalt,” ütleb Keel.

Ise ta Tallinna siiski ei kolinud, vaid sõitis igal hommikul Pärnu külje alt Paikuselt pealinna ja õhtul tagasi. Vahel hilissügisel tuli ka väsimus peale, kuid tervisele see ei hakanud. “Olen alati väga hea unega olnud ja tegelikult kaks korda ka autoroolis magama jäänud ja teelt väljas käinud.”

Arnold Rüütel meeskonnasärki

Võrkpalliföderatsioon otsustas ühe rahaallikana hakata müüma fännisärke. Kampaaniasse kaasati ekspresident Arnold Rüütel (samuti nooruses võrkpalli mänginu), heast südamest kaasa löönud laulja Koit Toome, palju võrkpalluritest sõpru omanud Kairit “Niki” Tuhkanen, Aadu Luukase järel föderatsiooni juhtima asunud Vilja Savisaar ja tervise tõttu spordiga lõpparve teinud Kristjan Sikaste.

Raha saadi kokku ja võistkond sõitis Türki, ent seal tuli vastu võtta kolm kaotust. Allajäämine Hollandile teeb siiani Keelele meelehärmi.

Pärast mõningat arupidamist otsustas ta koondise treenerina veel korra proovida.

Kaks aastat hiljem oldi samas kohas tagasi ‒ kõik sõltus viimasest alagrupimängust. Seekord saadi hakkama palju väiksema närvikuluga, sest Hollandi vastu oli meeskonnal juba kindel mänguplaan. Uueks staariks tõusis Oliver Venno, kes koos Keith Pupartiga hollandlastele valu tegi. Lisaks tegi hea mängu Kert Toobal ja Hollandist saadigi jagu.

Finaalturniiril võideti Portugali ja jõuti 12 parema hulka, kus siiski Bulgaariale alla vannuti.

Järgmine valikturniir jäi Keelele viimaseks ja edasipääsu ei toonud, kuid rumeenlasest peatreeneri ­Gheorghe Cretu vedamisel võitsid eestlased tänavu mai lõpus kahel korral Rootsit ja jõudsid taas finaalturniirile. Oktoobris Itaalias kohtub Eesti alagrupimängudes Itaalia, Prantsusmaa ja Horvaatiaga.

“Edu ei toogi üks asi, vaid mitmed tegurid koos – ­noortetreenerid, kes leidsid ja kasvatasid Meresaare ja Pajusalu; meeskondi toetanud rahastajad; televisioon, mis võimaldab klubidel sponsoreid leida,” ütleb Karol Paas.

Kõike seda toetavad muidugi mängijad. Jaanus Nõmmsalu sattus võrkpalli juurde juhuslikult: suvel korvpallitrenni ei toimunud ja poiss sattuski võrkpallitrenni. “Kedagi ei tohi spordi juurest ära ajada, kuna sellest tagarea pontšikust võib ju tulla järgmine Sõõrumaa, Luukas või Keel,” mainib Paas.

Urmas Sõõrumaa ütleb samuti, et ehkki ta pole enam aastaid võrkpallisaali jõudnud, just sellistest tulemustest omal ajal unistatud saigi.

“Kahju on sellest, et Aadu silmad EMile jõudmist ei näinud. Talle oleks see väga meeldinud,” lisab Keel.