Shutterstock

Tüvirakud pidavat aitama peaaegu kõigi tõbede vastu. Vähemasti jäi emaks saama valmistuvale Sigridile* nii meelde voldikust, mille Fertilitase kliiniku ämmaemand talle tutvumiseks pihku pistis. Tõsi, protseduur polnud sugugi odavate killast – ainuüksi rakkude kogumine maksis toona 6324,91 krooni (umbes 400 eurot). Kuid Sigridi elus oli õrn etapp – lahutus oli just äsja selja taha jäänud – ning raha naise kontol oli. Peagi sündiva lapse tuleviku igakülgne kindlustamine näis talle mõistlik idee.

Raha läheb, aga kuhu?

Niisiis ütles ta jah. Kui sünnitus lõppes, anti vastselt ilmaletulnu vaid mõneks sekundiks naise rinnale, et beebi siis kohe rakkude kogumise protseduurile viia. „Tagasi sain ta millalgi hiljem,“ mäletab Sigrid imiku kohta, ent nabaväädiverest ja platsentast eraldatud rakke ei näinud ta oma silmaga kunagi. Ei saabunud ka sertifikaati tüvirakkude võtmise ja hoiustamise kohta, mida allakirjutatud 13leheküljeline leping ometi oli lubatud. Küll aga hakkas Sigrid saama arveid rakkude hoiustamise eest – 150 eurot aastas. Arvete läkitaja SIA Imunolita kontori asukohaks oli märgitud aadress Riias, sellal kui rakud pidid lepingu kohaselt asuma hoopis Leedus. Ent sellest vastuolust enam vaevasid naist põhimõttelised küsimused. Mis kasu nendest tüvirakkudest nüüd on? Kas neid oskab arstiteadus kasutada juba praegu või alles kauges tulevikus? Kuidas ta teab, et need on tema lapse rakud, mida seal kusagil lõunanaabrite sügavkülmikus hoitakse, kui üldse hoitakse muidugi?

Ent kahtluseussi väänlemisest hoolimata Sigrid maksis, palju aastaid. Katsed Imunolita käest vastuseid saada ei kandnud vilja. „Raha võetakse, toru ei võta,“ resümeeris Sigridi lapse isa.

Küsimusele tüvirakkude kogumise ja hoiustamise hinna kohta vastab Zubrienė suisa metafüüsilise mõistatuslikkusega: „We support the principle of their policy.“
See võib olla pisut ülekohtune kriitika, nagu erialaringkondades hiilivad kuulujutud stiilis „keegi pole seda rakupanka oma silmaga näinud“. Kui Ekspress tüvirakkude säilitamise teenust pakkuvale firmale helistab, vastab vahepeal nime muutunud ettevõte (nüüd opereeritakse Vita 34 Die Stammzellbank nime all) juba paarisekundilise kutsumise järel. Küsimused palutakse saata kirjalikult, kuid vastused, mis kvaliteedispetsialist Rūta Zubrienėlt päev hiljem saabuvad, on napid ja enigmaatilised. Küsimusele tüvirakkude kogumise ja hoiustamise hinna kohta vastab Zubrienė suisa metafüüsilise mõistatuslikkusega: „We support the principle of their policy.“ Tõlkes võiks see tähendada umbes järgmist: „Me toetame nende poliitika põhimõtet.“

Siiski saame teada, et aastate jooksul kogutud rakke pole veel kellelgi vaja läinud, kuid samas olevat Vita 34 kasutanud nabaväädiverd 30 korral, näiteks õdede-vendade verd leukeemia ravis ning lapse enda verd diabeeti ja ajukahjustusi puudutavates uuringutes. Kokku olevat hoiukappides rakuproove 1300 inimeselt ja umbes 200 neist on pärit Eestimaalt.

Mida arvavad sünnijärgsest tüvirakkude kogumise ja kasutamise teenusest Eesti arstid?

Spetsialistid: pigem tulevikumuusika

„Tean, et mitmed sünnitusmajad selles osalevad,“ ütleb sünnitusärist vahepeal kaugenenud Fertilitase juht Ivo Saarma. „Kogujateks on erinevad firmad.“ Seda, kuivõrd suurt reaalset kasu tüvirakkudest sündida võib, dr Saarma öelda ei oska: „Kuna info muutub tänases päevas kiiresti, siis minu teadmised võivad olla juba vananenud. Tegemist on ikkagi tulevikku suunatud muusikaga. Tänases päevas konkreetsed võimalused seda kasutada on piiratud.“

TULEVIKUMUUSIKA: Ivo Saarma sõnul pole võimalik ennustada, kui palju kasu tüvirakkudest sündida võib.
Arno Mikkor

Lääne-Tallinna Keskhaiglast maintakse, et nende haiglas pakutakse nabaväädivere kogumise teenust 2009. aastast. Ametlik koostööpartner on just Vita 34 (kuigi teenusepakkujaid olevay Eesti turul rohkemgi). „Nabaväädiveri on vereloome tüvirakkude reservuaar,“ kommenteerib naistekliiniku juhataja Piret Veerus ning kinnitab, et nabaväädiverd on maailmas kasutatud laste vereloomehaiguste ja mõne immuunhaiguse raviks alates aastast 1989. „Nabaväädiveres on vereloome tüvirakud, mis on ka luuüdis. Nendest rakkudest tekivad kõik vererakud: punalibled (erütrotsüüdid), valgelibled (leukotsüüdid) ja vereliistakud (trombotsüüdid). Käivad uuringud, et kontrollida, kas nabaväädirakkude hulgas võib lisaks vereloome tüvirakkudele leiduda ka muid tüvirakke, näiteks neid, millest arenevad närvirakud ja mida saaks kasutada ajukahjustuse raviks, või neid, millest tekivad südamelihaserakud ja mida võiks kasutada südameinfarkti raviks, väga erinevate täiskasvanuea haiguste ravimisel.“ Samas möönab dr Veerus, et lapse nabaväädi verd on seni soovinud koguda ja säilitada kahjuks suhteliselt vähe peresid – aastas võetakse seda neljalt kuni kuuelt vastsündinult. „Üheks vähese huvi põhjuseks võib olla teenuse suhteliselt kõrge hind. Selle teema puhul on ka rida eetilisi probleeme: kas on õige koguda rakke, mille tulevane kasutus pole lõplikult selge, eraõiguslikud versus riiklikud nabaväädivere pangad, doonorluse küsimus jne.“

Protseduuri hind jääb tänapäeval 3000 euro kanti.

Tartu Ülikooli Kliinikumi sünnitusosakonna juht Fred Kirss ütleb, et tavapraktikas nabaväädirakke tema teada siiski veel ei kasutata ning tegemist on üksnes „teoreetiliselt kasuliku“ teenusega, mida kõik siiski ei vaja. Nabaväädi verest võetud tüvirakkude säilitamine tuleb kõne alla näiteks siis, kui pere mõnel eelnevalt sündinud lapsel on diagnoositud leukeemia,“ ütleb ta. Ka on Kirss kuulnud väidet, et tüvirakud võivad pärast säilitamist jääda ikkagi kasutamata, kuna need ladustanud pank ei anna garantiid õigete hoiutingimuste kohta.

TORMI EI JOOSTA: Doktor Ferenc Szirko sõnul teeb Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliinik Vita34ga koostööd, kuid teenuse soovijaid on olnud üksikuid.
Tiit Blaat

„Võimalik, et tulevikus osatakse leida tüvirakkudele mõni muugi rakendus – sellisel juhul paistab rakkude säilitamine hoopis paremas valguses,“ lisab Kliinikumi naistekliiniku direktor Aivar Ehrenberg, mainides samas, et tema teada pole Kliinikumis nabavääriverd kunagi kogutud.

Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliiniku perinataalkeskuse juhataja dr Ferenc Szirko laseb pressiesindajal teatada, et nende kliinik teeb koostööd Vita 34ga. „Soovijaid on olnud üksikuid.“

Kuidas näeb välja tüvirakkude kogumine praktikas?

Tüvirakke saab tänapäeval ka täiskasvanutelt

„Pärast lapse sündi jääb teatud kogus verd nabavääti ja platsentasse. Äraviskamise asemel on seda võimalik koguda, kogumine on lihtne ega kujuta endast mingit riski emale ega lapsele,“ kirjeldab dr Veerus. Seejärel kogutakse nabaväädist vähemasti 30 milliliitrit verd – need detailid selguvad Imunolita ja Sigridi vahel sõlmitud lepinguga tutvudes –, mis tuleb toimetada töötlemisele temperatuuril +4 kuni +25 hiljemalt kahe ööpäeva jooksul. Ekspressi konsulteerinud geenitehnoloogi sõnul on vere hoidmine taolisel soojal temperatuuril põhjendatud, sest miinuskraadide juures rakud sureksid. Rakkude hilisem kiire sügavkülmutamine on võimalik ainult siis, kui lisatud on kaitsvat ainet – näiteks dimetüülsulfoksiidi –, mille tulemusel tekkivad lahuses piisavad suured jääkristallid, et rakud kristallivõrgustikku tervena ära mahuksid. Kuigi geenitehnoloog möönab, et nabaväädist saadavad tüvirakud on kõige lähedasemad embrüonaalsetele tüvirakkudele, on geenitehnoloogia juba sedavõrd arenenud, et kahjustamata tüvirakke saab kätte ka täiskasvanu kehast, kasvõi rasvkoest. „Tõsi, vähi tekke teooorias on olemas ka tüvirakuteooria, mille kohaselt vähk tekib tüvirakkude lolliksminekul,“ leiab Ekspressi konsulteernud spetsialist. „Seega vanema isiku tüvirakkude kasutamisel on suurem oht, et mõni tema tüvirakkudest on juba transformeerunud.“

Jaanuarist on Vita 34 rakupangal üks klient vähem – pärast pikemat kaalumist otsustas Sigrid tänavu jaanuaris tüvirakupangale maksmise lõpetada. Ta ei näinud lõputul arvetetasumisel enam mõtet. Ent erinevalt tavalisest pangast polnud tal võimalik lapse deponeeritud rakke sealt välja võtta. Vastavalt aastaid tagasi Fertilitase sünnitusmajas allakirjutatud lepingile võib Vita 34 need nüüd hävitada, anda Leedu riiklikule tüvirakukeskusele teadusuuringute tegemiseks, siirdada neid haigetele või kasutada muul „sobivana tunduval“ eesmärgi. Nad võivad rakkudega teha kõike. Dokument jätab koepangale laialt mänguruumi.