TÄNA 10 AASTAT TAGASI: Tüdrukute Tallinn
Lugu ilmus Eesti Ekspressis esmakordselt 1. detsembril 2005.
Kolm protsenti Tallinna naistest moodustavad "'roosad"'.
“Ma murdsin sisse sinu ellu, ja sa olid jahmunud!”
Tallinn. Pühapäev. Sinises paviljonis esineb kuulus Vene laulja Zemfira. Ta ei ole kunagi afišeerinud oma kiindumust naiste vastu. Kuid lava ees roosade õhupallidega seisvatele kümnetele Eesti tüdrukutele ei ole vaja selgitada, millest ta laulab. “Ma mäletan kõiki sinu õnarusi. Jee-jee.”
“Ta on selline, hmm, kahtlane...” märkas Maria*, keskeas naine, kui nägi poole aasta eest televiisorist Zemfiraga tehtud intervjuud. Siis ta veel ei teadnud, et ka tema 22aastane tütar Liisu on samasugune “kahtlane”.
Mitteametliku armastuse ametlikul veebilehel www.meaculpa.ee avaldatakse päevas kümneid uusi, aga ühesuguse sisuga kuulutusi “naine otsib naist”.
“Nagu mingi epideemia,” ütleb Ingrid (30). Tema naisesüda põksub juba neli aastat teisele naisele. “Selline roosa armastuse populaarsus on saanud pigem mingiks moeasjaks. Ajakirjandus maalib lesbiliste armastusest kauni ja väga seksika pildi. Sellest ka niisugune ažiotaaž. Tegelikult ei meeldi õigetele lesbidele, kui tüdrukud üritavad näiteks ööklubides lesbilisi jäljendada või mängida. Isegi nende suudlused on ebaloomulikud! Päris lesbid käituvad hoopis teisiti.”
Nad ei afišeeri oma suhteid, neil on oma klubid ja oma žargoon, neil on oma mood ja nad tunnevad üksteist rahvahulgas eksimatult ära. Nad räägivad, et roosad moodustavad Tallinna naistest umbes kolm protsenti. Tallinnas elab kümneid peresid, milles on kaks naispoolt ja... väike laps.
Ja laps küsib: kas mul on kaks ema?
10aastane poiss vaatab televiisorist tavalist tänapäevast filmi. Ja äkki hakkavad kaks meest ekraanil suudlema.
“Fui,” toob poiss kuuldavale. “Nii ju ei tehta!”
“Aga nad armastavad teineteist. Sa arvad, et nii ei ole õige?” küsib ema Ingrid. Poeg ei tea veel, et tema ema ja isa lahkumineku üks põhjusi oli ema armastus naise vastu. Muide, Ingrid ei välista, et poiss võib seda aimata. Mehe ja naise vahelisi suhteid selles peres lapsega veel eriti ei arutata.
Ka meie ühiskond on roosa armastuse suhtes sõna otseses mõttes nagu teadmatuses laps.
Mida kujutab endast naistevaheline armastus? Kui peetakse üht ja sama dieeti; kui kasutatakse teineteise huulepulka; kui teatatakse poest tulles: “Ma ostsin MEILE ägedad sukkpüksid!”
Pille (29) ja Riin (30) elavad koos juba viis aastat. Nad ei kinnita kuidagi müüti, mille järgi homoseksuaalsetel paaridel on korratu armuelu – viis aastat truudust. Küsimusele, milline see on – teie armastus –, vastavad: “Armastus on armastus. Peamine on inimene ja mitte tema sugu.”
“Tere hommikust!” ütlevad kaks naishäält. Köögis on Pille lemmikkohvikruus, Riinu kingitus. Peale soo erineb nende puhul kõik. Nad kuulavad isegi erinevat muusikat. Sellepärast otsustavad nad laupäeviti: kes tahab kuulata oma muusikat, see koristab toad ära. Ja kui sa minu muusikat enam kuulata ei taha, tõuse üles ja korista ise edasi!
“Selles ongi erinevus. Meie peredes ei ole kindlaks kujunenud reegleid. Me loome kõik uuesti,” ütleb Pille.
Ja naine küsib: kuidas nad lapsi saavad?
12–14aastasena avastas Ingrid, et ta ei armu poistesse nagu kõik teised tüdrukud. Ja kui ta oli 15, tuli tema: kõige ilusam ja kõige kallim – aga neiu. Iseenesest tavaline lesbilise lugu. Praegu on Ingrid 30. Ja ta on oma elu jooksul ainult ühe korra olnud armunud meesterahvasse. Siis ta mõtles: jumal tänatud, tüdrukute teema on nüüd möödas. Läks mehele ja sünnitas poja. Aga selgus, et miski ei ole möödas. Mõne aasta pärast abielu lagunes – osalt ka sellepärast, et Ingrid armus teise naisesse.
Ka see teine on abielus ja tal on samuti lapsed. Sellepärast teab Ingrid nüüd suurepäraselt, mida tähendab olla abielunaise armuke.
“Aga ma ei saa temalt nõuda, et ta oma perekonna maha jätaks. Ma ju mõistan, et seal on lapsed,” ütleb Ingrid, kelle kätt ehib hõbedast sõrmus, kallima kingitus.
“See teema – lapsed ja lesbiline armastus – on ühiskonna jaoks üks valusamatest,” räägib Pille. “Poliitikud üritavad seaduste abil otsustada, kas anda meile õigus lapsi muretseda või mitte. Kuulge, see küsimus on elus ammugi lahendatud. Paljudel “roosadel” paaridel on lapsed. Nad on jäänud eelmistest abieludest või on lapsendatud, või on muretsetud uued lapsed. Küsimus ei ole ju selles, kas meil tohib lapsi olla või ei. Küsimus on selles, et me peame neid lapsi kuidagi kaitsma ühiskonna negatiivse suhtumise eest. Aga see, et lesbilistel paaridel on lapsed, ei ole üldse mingi küsimus. Ma võin käigu pealt nimetada kümme tuttavat lastega lesbipaari.”
Aga Sinise paviljoni lavalt läkitab Zemfira publiku sekka kogu valu ja hirmu, mis on seotud võimaliku ilmajäämisega naise õnneks nii vajalikust sünnitamisest. “Kardan, et mulle pole antud mõista sõnu: “Meid sinuga on kolm”!” Pole tõsi. Selgub, et mõista on raske, kuid võimalik.
Lesbilistel paaridel on laste saamiseks kolm võimalust. Esimene: “isa on teada”. Sel juhul ei varjata lapse eest, kes on tema isa. Isa võib roosat peret ja oma last vaatamas käia. Teine: “isa ei ole teada”. See variant sarnaneb mittetäieliku perekonnaga. Isa justkui oli, aga enam ei ole. Kolmas: spermapank. Sel juhul sündis laps kahel naisel ilma konkreetse mehe sekkumiseta.
“Ei ole tõsi, et meie lastel on kaks ema. Ükski laps nii ei räägi,” ütleb Pille, väga meeldiva suhtlemisega naine. Pille tegeleb juba aastaid Eesti lesbide sotsiaalsete ja psühholoogiliste probleemide lahendamisega. Sellepärast kutsutakse teda omavahel “emmeks”. “Naine, kes lapse sünnitas, on ema.” Elukaaslast nimetab laps sageli lihtsalt eesnimega.
Ingrid ei taha alguses sellel teemal eriti rääkida. Tööl ei tea tema isiklikust elust peaaegu keegi. Ingrid seevastu teab suurepäraselt, milline on Tallinna roosa elu. Ja kui me võtame istet Tallinna kesklinnas asuvas väikeses restoranis, mida külastavad mittetraditsioonilise seksuaalse orientatsiooniga inimesed, hakkab ta tasapisi avanema. Ingridi jutu põhisõnum on: see, kui keegi ei mahu tavapärastesse reeglitesse, ei tähenda, et ta hoiaks ühiskonnast kõrvale.
“Raske öelda, kuidas meie lapsed reageerivad omaenda perekonnale,” jätkab Ingrid. “Suurem osa Eesti lesbiperede lastest on praegu veel väikesed. Ja me ei tea, milline on nende reaktsioon. Aga ma võin öelda, et beebibuum ei ole ka roosadest paaridest mööda läinud.”
Ja vanemad küsivad: kas mu laps on puudega?
“Ja mida sa nüüd tahad meie kohta teada?” Kassisilmne Liisu ei kavatse esialgu veel peret luua (selles mõttes, et hakata konkreetse naisega koos elama). Lasteküsimus teda praegu ka eriti ei huvita. See-eest on ta pidanud kogema vanemate mõistmatust. “Ma tahtsin pühapäeval Zemfira kontserdile minna. Kõik meie omad läksid. Aga... ei õnnestunud. Kuigi mulle meeldib tema looming väga.”
“Ta loeb metroos Nabokovit. Istun tema kõrvale. Meid ühendab tugev side. Emale on selgeks tehtud...” laulab Zemfira. “Aga just emale on kõige raskem selgeks teha, et ka sellised suhted on õiged, täpsemalt – et need ei ole kahjulikud.”
Telekas käib sari lesbidest. Ameeriklased on teinud. Eesti lesbid vaatavad huviga – see on meist! Aasta tagasi ilmus Eestis raamat nimega “Mina. Sina. Mina”. Osaliselt ka meist!
Mittetraditsioonilise seksuaalsättumusega inimestele on Tallinnas umbes viis klubi. Kõik asuvad kesklinnas või selle läheduses. Kord kuus korraldatakse “roosa temaatikaga” koosviibimisi ka Tartus. Kõik järgivad reeglit “ainult omadele”. Ühe sellise klubi uksel võtab Liisu välja magnetkaardi. Tema on selles klubis oma.
Kuna on tööpäev, on väikses õdusas klubis, mille aknalaudadel on brošüürid à la “Kui sulle meeldivad teised naised”, vähe rahvast. Ruumi keskel istub kolm noort tüdrukut.
“Kas nad ei ole lesbide jaoks natuke noored?”
“Armastuse ees on kõik vanused võrdsed!” naeratab Liisu. “Kindel see, et nad on lesbid. Vaata. Üks istub enesekindlas asendis – nagu mees. Ja kuidas ta sigaretti hoiab?! Tüdrukud hoiavad teistmoodi. Sinnamaani, kuni ma sain aru, et olen lesbi, elasin neli aastat ühe poisiga koos. Ja ma ei märganud enda ümber “roosasid”. Aga nüüd tunnen kohe ära... Kullake (seda ütleb Liisu juba ettekandjale), too mulle üks kakao ja pane sinna sisse rohkem marju,” ja naeratab jälle kassilikult.
“Ema räägib mulle, et pole viga, küll see läheb üle,” naerab Liisu.
“Aga minu ema ütleb, et ma olen väär,” lisab Ingrid.
“Ma elan juba viis aastat koos teise naisega, aga ema küsib minult iga kord, kas mul on juba mõni mees tekkinud,” räägib Pille. “Ja siis veel sugulased oma igavese pärimisega, millal on pulmi oodata.”
Kõigil kolmel on vanematega normaalsed, aga vaoshoitud suhted. Kui lapsed ei afišeeri liigselt oma eripära, hoiavad vanemad kõike üldiselt kõige rangemas saladuses. Koju siginevad tabumõisted.
“Loomulikult, ega me tööl seda ka ei levita.” Pille ei taha öelda, kus ta töötab. “Kui ütled, tekib kohe mingi iselaadne seksuaalne atmosfäär. Kõik hakkavad kahtlustama, et sa üritad neid ära võrgutada. Mõni on pidanud selle pärast isegi töökohta vahetama.”
Ja mees küsib: kas üle või puudu?
“Tallinnas on lesbisid, kes on tulnud siia Hispaaniast või näiteks Prantsusmaalt,” räägib Ingrid. “Aga seda probleemi, et kas venelane või eestlane, ei ole üldse. Lesbiline armastus soodustab integratsiooni.” Naerab.
Liisu sõnavaras on venekeelne sõna šalava. Originaalis on sellel sõnal halvustav tähendus. Tõlkes tähendab see kergete elukommete ja odava hinnaga tüdrukut. Kuid eestlanna Liisu hääldab seda sõna hoopis teisiti: “Minu jaoks on see heatahtlik sõna. Ja kuula, kui pehmelt ja armsalt see kõlab.” Ja Liisu naeratab jälle oma kassinaeratust.
Lesbilise armastuse kohta on levinud kaks peamist müüti. Üks – lesbi on kindlasti õudne nagu saatan ja ükski mees lihtsalt ei taha teda.
See ei ole õige. Lesbidel on oma liigitus (vt sõnastikku). Laias laastus eristatakse naiselikumaid ja mehelikumaid lesbisid. Kuid tüdrukud on veendunud, et viimasel ajal on tulnud moodi naiselikkus. Ja lesbide tumedad lühikeseks lõigatud juuksed on asendunud heledate lokkidega. Tõsi on, et lesbid meigivad ennast vähem, kuid nad näevad ka meikimata head välja. Näiteks Pille sõbratar teenib raha modellina.
Teine müüt – lesbi ei ole lihtsalt veel kohanud tõelist meest, kes...
Baaris läksid Ingrid ja Liisu vaidlema teemal “kui naised on voodis, kas midagi jääb puudu?”. Või kui oled juba mehega, kas midagi on üle. Nad mõlemad on olnud nii meeste kui ka naistega, kuid jõudnud järeldusele, et naised on nii ilusamad kui ka õrnemad. Üldse “kõrgem kvaliteet”.
“Mida tähendab mehega voodis olla? Kõik käib kindla stsenaariumi järgi. Kõik on loogiline ja standardne. Aga naisega – kõik on hoopis teistmoodi. Kui sa oled juba ületanud keelatud suhte tabu, on voodis lihtne ületada ka kõiki ülejäänuid. Seks muutub palju vabamaks,” räägib Pille. “Ausalt öeldes pakuvad mehed ennast sageli kolmandaks. Ja on imestunud, et see ei ole vajalik.”
Ja elu küsib: kui homme tuleb surm?
Roosa vähemus tunnistab, et nende suhted ühiskonnaga hakkavad saama poliitikute jaoks spekulatiivseks teemaks.
“Keegi oleks võinud meilt kordki küsida, mida me tegelikult vajame,” räägib Pille. Lesbidel on oma infokeskus
(tel 645 4545), kuhu võivad pöörduda nii abivajajad kui need, kes soovivad aidata.
“Meie jaoks on kõige suurem probleem meie suhete juriidiline määramatus,” konstateerib Pille. “Hea küll. Ma olen samasooliste abielude registreerimise vastu. Abielu peab jääma traditsiooniliseks institutsiooniks. Kuid mingisugusel kujul peaks meie suhteid saama siiski registreerida. Sest vastasel juhul... Kui näiteks naistel on laps, aga homme üks naistest sureb... Teisel naisel ei ole lapsele mingeid õigusi. Ja laps jääb ilma nii oma emast kui ka perekonnast. Ta saadetakse lastekodusse. Lisaks sellele ei ole teisel poolel mingit pärimisõigust. Ja lahkumineku korral – kuidas jagada kooselu ajal soetatud vara? Kui üks pooltest jääb haigeks, ei pruugita teist isegi haiglasse külastama lubada. Sest ametlikult ei ole nad teineteisele mitte keegi. Nii et juriidilises ja sotsiaalses mõttes on meie pered täiesti kaitsetud.”
“Tervitan kõiki roosasid õhupalle!” lõpetab oma esinemise Zemfira. Ja kümned tüdrukud lasevad oma õhupallid lahti. Need liuglevad lae alla.
Järgnev toimub viis aastat varem. Lumi on maha tulnud. Pille ja Riin jalutavad, kuni väljas hakkab valgeks minema. Ütlevad nägemiseni. Aeg on koju minna. Ja äkki sunnib mingi ennenägematu jõud mõlemat ümber pöörama. Kumbki teeb sammu teise poole. Ja see on nende esimene ühine roosa suudlus.
* Nimed on tüdrukute palvel muudetud.
Väike lesbisõnastik
*Butch’iks nimetatakse maskuliinset naist. Üldiselt on tegemist seksuaalselt aktiivsema ning enesekindlama poolega – aga see ei ole reegel. Meikappi ei tunnista, alati pükstes, enamasti poisipeaga. Eri tüüpi butch’e tähistakse ka sõnadega stone ja soft. Stone butch on eriti maskuliinne lesbi – vahel ei saagi esmasel vaatlusel aru, kas tegemist on naise või mehega.
*Tomboy’d on poisilikud naised (NB! mitte mehelikud). Midagi naise/tüdruku ja poisi vahepealset. Välimuselt ollakse naine, kuid olemus ja maneerid on poisilikud. Meik on tagasihoidlik, riided lihtsad, ent huvitavad. Kasutusel on rohkesti kantristiilis aksessuaare – teksad, pearätid, pulloverid, pikad villased seelikud jms.
*Dyke ehk lesbi (eesti keeles esineb ka kirjapilti “daik”) on homoseksuaalne naine – huvitatud naistest nii vaimsel kui seksuaalsel tasandil. Eesti keeles ning Eesti kontekstis pisut teine tähendus kui mujal maailmas: meil on lesbi üleüldine homoseksuaalse naise tähendus, mujal nimetavad dyke’ideks end pigem kindlama rollita naised.
*Femme või FemLes on naiselik lesbi, kes on oma soolises identiteedis kindel ning selle üle uhke ja rahul. Ei tekita iial küsimust oma soolise kuuluvuse osas – lisaks sisemusele on ka väliselt ühiskondlikult aktsepteeritav naine. Meikap, lokid-lakid, kontsakingad, seelikud garanteerivad pea alati femme’i tiitli. Seksuaalses mõttes võib olla nii aktiivne kui ka passiivne pool, sama käib ka suhtlemise kohta. Stone femme on väga naiselik naine. Feminine lesbian ehk lihtsalt naiselik lesbi vastab ühiskonna ootustele nii naise identiteedi ja välimuse kui ka lesbilisuse seisukohast. On kindel oma naiseidentiteedis, kuid ei pea vajalikuks seda alati ja igati rõhutada.
* Lipstick lesbi on, nagu nimetuski ütleb, lesbi, kellele meeldib meikida.
* Vanilla lesbideks nimetavad end üldjuhul algajad femme’id, samuti kogenumad, kes seksuaalses mõttes enamasti passiivsed ja eelistavad väga õrna, hellitavat armatsemist.
