Tiit Vähi - veebruar 2016 SVEN ARBET

Artikkel ilmus eriväljaandes Eesti Aasta Ettevõtja 2017. Samanimelise auhinna võitja kuulutatakse välja 9. märtsil Kultuurikatlas.

Mis on teie jaoks elutöö? Elutöö on seotud inimese eluga ja lõpeb siis, kui lõpeb inimene. Siis saab otsustada, mis on olnud tema elutöö tulemus.

Ettevõtja elutöös vaadatakse inimese elu ühte külge – seda, mis on seotud ettevõtete juhtimise, tootmise ja majandustegevusega. Ilmselt sain elutööpreemia tegemiste eest ettevõtluses ja poliitikas, aga minu tähtsaim elutöö on see, et mul on kaks last, nad on saanud normaalse hariduse, neil on pered ja minul lapselapsed.

Milliseks hindate oma elutööd ettevõtluses? Laias laastus võib minu elu jagada nelja perioodi. Esiteks sünnist kuni koolide lõpetamiseni. Sündisin Valgamaal, käisin kohalikus Pikkjärve algkoolis ja Valga keskkoolis, siis läksin Tallinnasse ülikooli. Pärast seda kutsuti mind kohe sõjaväkke ja kui sealt 1972. aastal naasin, saigi esimene etapp elus – lapsepõlv ja õpingud – läbi.

Teine elutööetapp oli töö Valgamaal. Sõjaväest tulles hakkasin endale korterit otsima, sest olin senini elanud ühiselamutes ja aeg oli ka pere peale mõelda. Vaatasin ringi Tallinnas ja Tartus, kuid sõber kutsus mind hoopis tööle Valga autobaasi.

Mõtlesin, et töötan seal mõne kuu ja liigun edasi. Ent juhtus nii, et jäin sinna 17 aastaks! Alguses oli autobaas tehniliselt väga maha jäänud, autosid remonditi talvel lumehanges. Aga me ehitasime üles uue suurepärase ettevõtte, rajasime uued hoonekompleksid. Selle eest pälvisin muuhulgas Brežnevi allkirjaga Rahvaste Sõpruse ordeni.

Siis tundsin, et puhuvad uued tuuled. Peaminister Indrek Toome asetäitja Peeter Palu tegi mulle ettepaneku tulla transpordiministriks. Olin nõus, sest ei tahtnud suurtest muutustest kõrvale jääda. 1989. aastal astusin ministriametisse, kolm aastat hiljem sai minust esimest korda peaminister, kokkuleppe järgi kuni valimisteni. Siis õppisin pool aastat Saksamaal ning naastes tegime Koonderakonna, millega võitsime kohalikud valimised. Minust sai Tallinna volikogu esimees, 1995. aasta kevadest taas peaminister.

See oligi kolmas periood – Tiit Vähi poliitikas. Jah, kuid siis sain ma aru, et poliitika mulle siiski hästi ei istu – liiga palju sopapildumist. Astusin tagasi ja olen selle otsuse üle uhke. Legendid räägivad, et panin peaministrina kõige parema ettevõtte Silmeti enda tasku, aga see ei vasta tõele. Ma ei osalenud erastamispakkumise tegemisel ning ettevõte müüdi rahvusvahelise konkursi kaudu. Olin astunud peaministri ametist tagasi ja vaba mees, kui mind kutsuti Silmetisse kampa. Hakkasin osalema Silmeti ja Sillamäe linna päästeoperatsioonis.

Ettevõte oli toona täielik rämps – ei suutnud maksta isegi elektri, soojuse ja vee eest. Aitasin kaasa selle päästmisele, millega päästsime ka Sillamäe linna, kelle jaoks Silmet oli suurim tööandja.

Kui Silmet sai enam-vähem elujõuliseks, tuli idee ehitada sadam. Koht Vene piiri ääres andis võimaluse osaleda transiidis. Olin transpordiettevõtet juhtinud ning töötanud ministrina. Rajasime sadama, mis on mahu poolest täna Läänemere ääres Klaipėdast Helsingini asuvatest sadamatest kaheteistkümnes ning Eestis mahtude poolest teine. Oleme tegutsenud samas ainult 12 aastat, samal ajal kui Tallinna, Riia, Helsingi ja Peterburi sadamad on umbes 300 aastat vanad.

Kas neljas etapp siis praegu käib? Neljas käib edasi ja viies on pensioniaeg, mis pole veel alanud. Pikendasin oma ettevõtetega just viieks aastaks töölepinguid, sest ei oska end pensionärina ette kujutada. Kuhu ma siis lähen, kui ma hommikul tööle ei lähe?

Nii nagu Tallinna linn ei saa kunagi valmis, ei saa kunagi valmis ka Sillamäe sadam. Paar aastat tagasi käisid meil külalised Hamburgi sadamast, mis on 800 aastat vana. Nad ütlesid, et usutavasti oleme 800 aasta pärast suuremad kui Hamburgi sadam.

Elutöö kestab. Sadamat arendame edasi, samuti Pühajärve Puhkekeskust, Narva-Jõesuu kuursaali teeme ka korda – kõik oleneb asjaoludest ja tingimustest Eesti majanduses. Tänane sõjahüsteeria investeerima ei kutsu, kuid ehk läheb paremaks.

Kui alustasime sadamaehitust, ei näinud me ette mõttetut konflikti Eesti ja Venemaa suhetes. Kui seda poleks olnud, oleks marmorpõrandaga kuursaal ammu valmis ning sadam mahtude poolest kaks korda tänasest suurem.

Kuidas mõõta ettevõtja saavutusi? Peab olema hea äriplaan ja hea meeskond. Samuti usk ja rõõm tööst.

Mul on vedanud, sest minu ümber on alati olnud töötahtelised ja targad inimesed. Ega ma ise nii suur töömees olegi – teised teevad tööd, mina käin linte lõikamas ja autasusid vastu võtmas.

Kuid mul on hea meel, et minu äridega seotud ettevõtetes töötab 1300–1500 inimest ja nad saavad normaalset palka.

Mida tähendab teile EY tunnustus? Mul on kodus meetrikõrgune hunnik diplomeid Valga autobaasi aegadest. Lisaks ordenid, medalid ja muu. EY elutööpreemia on väga kõrge tunnustus. Igaüks võib olla ja peab olema uhke oma tegude üle, kuid kui neid tegusid hindavad kõrgelt ka teised inimesed, siis on eriti hea meel. Lisaks oli auhinna vastuvõtmine emotsionaalne elamus.

Tänan EY žüriid ja loomulikult oma meeskonda – kaasteelisi kõigil neljal eluetapil.