„Ühel lapsel meie seljataga oli Sipsik süles ja ta nuttis lohutamatult, kuni poole pealt ütles emale, et soovib ära minna. Läksid. Kolm-neli last nutsid suure häälega üle poole filmist,“ kirjeldab üks lapsevanem Facebookis oma kinoelamust.

„Ütle ausalt, oli siis nii hull?“ küsib isegi „Sipsiku“ režissöör ­Meelis Arulepp mõni hetk pärast filmi lõppu minult.

„Ei olnud. Aga ma saan aru küll, miks film nii palju kriitikat on saanud – see viitas ootamatult vähe Eestile,“ vastan.

Joonisfilm „Sipsik“ on ka depressiivne, melanhoolne ja mitte eriti lihtsasti jälgitava sündmustikuga. Kindlasti aga mitte kohutav, nagu mõne arvustuse põhjal võiks eeldada.