Jürilo – ja kogu terviseamet – on oma elu tublisti ümber korraldanud. Võimalikult palju koosolekuid peetakse virtuaalselt. Jürilo ei ulata enam tervituseks kätt. „Mõnikord, kui kohtun väga väärika partneriga, siis käsi automaatselt tõuseb, aga panen ta kõrvale tagasi,“ ütleb ta.

Maski Jürilo ei kanna. Kriisivarusid koju soetanud ei ole. Ainult niipalju, et lastel, kellest üks on 16aastane, teine 10aastane, piisavalt süüa oleks. „Mul pole juba kaks kuud olnud ühtegi vaba nädalavahetust, kogu aeg on ainult üks suur tööpäev. Koju jõuan õhtuti nii hilja, et eriti noorem, 10aastane laps on juba päris nukraks muutunud,“ räägib Jürilo.