Eestlaste seas levib siiani kirglik välismaa-ihalus
Mis palderjan kassile, seda on välismaa eestlasele.
Eduard Vilde „Tabamata ime“
Enamik minuvanuseid mäletab aega, kus „välismaa“ oli võlusõna. Välismaa kommid, välismaa nukud, välismaa riided. Ma kogusin riiulisse välismaa õllepurke, nad oli pisut mõlkis ja mõni neist kraabitud moega, kuid neile oli peale kirjutatud Tuborg. Või Lapin Kulta. Ja see oli midagi hoopis muud kui Kuldne Oder. Mul oli välismaa patsikumm, millega nõukogude aja hallis koolikoridoris eputada ei tohtinud, kuid millele kinnitatud kollasest plastmassist südameid ma kodus enne magamaminekut mudisin.
Eks kirglikku välismaaihalust ja -austust on siiani. Kui keegi on käinud uues ägedas restoranis, muljetab ta pärast sõpradele: „Täitsa nagu välismaal!“
Või siis: „See Noblessneri kvartal on ikka nii vinge, lähed Põhjala Tap Roomi – ja oleksid nagu välismaal.“ „Kuule, NOËP on nagu välismaa muusika, üldse pole eesti moodi.“
Suvel avati Telliskivis Fotografiska – nagu välismaa muuseum. „Pank“ – peaaegu nagu välismaa seriaal (aga midagi jäi siiski puudu). „Tõde ja õigus“, võimas, no peaaegu nagu välismaa film, aga eks tegelikult on nii, et ega see välismaa inimene pole ikkagi võimeline meie kannatusi lõpuni mõistma: ei siit Oscarit tule! „Magnus Kirt on nii ilus, nagu välismaa mees,“ kõlas toimetuses, kui andekas, edukas ja hea välimusega odaviskaja käis sel sügisel Ekspressis intervjuud andmas. Rohkem seksikaid välismaa mehi lubas ka Res Publica, kui eestlasi Euroopa Liidu poolt hääletama meelitas, kuigi ega neid lõpuks tulnudki ja vaene eestlane peab välismaise seksapiili asemele leppima koduselt villaste Seedri, Sesteri ja Sibulaga.
Ja millised hõisked kõlavad veel siis, kui tubli eestlane, kihvt eesti asi, superäge startup, ilus eesti naine(!) on välismaal tähelepanu pälvinud – kui juba „nemad seal“ ütlevad, et on hea, on ikka eriline küll, siis on kullaprooviga, peaaegu uus Pärt, vallutab turu nagu Skype. Tuleks see välismaal läbi löönud eestlane ometi siia ja „looks ka meie põlve uueks“, vaat siis hakkame alles elama!
Ja siis on üks teine välismaa. Sellel välismaal on asjad väga pahasti. Seal on murjanid ja globalism, seal lastakse inimesi õhku ja rätipead laiutavad tänavatel. Keelt ei räägi, tööl ei käi, ehitavad köögis pomme ja ostavad sotsiaaltoetuse eest halāl-liha. Sel koledal välismaal ei kannata elada, seal ei kannata suurt hingatagi. „Kas tahate, et meil oleks nagu välismaal,“ hüüavad nende poliitikute suuorganid, kes arvavad miskipärast, et on veel sinimustvalgemad kui meie lipp.
Ehk võiks vahel, eriti just nüüd, jõulude eel mõelda, et sinna välismaaihaluse ja välismaaõuduse vahele mahub meie oma Eesti. Eesti, kus on veel (peaaegu) neli aastaaega, kus elavad meie lähedased ja kus saab igal pool rääkida keeles, milles õppis oma esimesed sõnad nüüdseks igal aastal mitu korda välismaal käiv eestlane. Eesti, kus teinekord suviti korraldatakse imelisi rabakontserte (neid vaevalt et välismaal on!) ja kus „talvel hämardub vahel väga romantiliselt nagu kurdi venelase Andrei Jegorovi maalil, langeb lund, sa oled oma veinipudelid ostnud ja sul pole enam palju minna inimliku läheduse juurde“, nagu kirjutas Kalev Kesküla.
