Tiit Blaat

Libe ja vastik käitumine. Niisugune vale tekitab rahvussuhetele kindlasti suuremat kahju, kui oleks tekitanud tema poolt kirjeldatud intsident. Aga sellest kirjutame tänases lehes ühel teisel küljel.

Loo võiks ju kirjutada ka ühest poliitikust, kes valetab ülikoolile, et on aastate jooksul midagi õppinud ja vastab algelistele nõuetele, mida ülikool oma lõpetajatele seab. Või sellest, kuidas ta valetab avalikkusele, süüdistab kõiki teisi (ausaid inimesi) ja vingerdab kõige jahmatavamal moel, kui tema käest eelmise vale kohta aru päritakse. Taas libe ja vastik käitumine. Aga sellestki kirjutame teistel külgedel.

Siin tuleb juttu libedast ajast sõna kõige otsesemas tähenduses.

Viimastel nädalatel on paljud kaasmaalased ja -linlased sõna otseses mõttes käpuli. Oleks taibanud alguses kõik juhtumid, kus keegi on endal midagi katki kukkunud või lihtsalt haiget saanud, kirja panna, saaks välja anda Tammsaare-väärilise koguteose.

Kuidas meile meeldiks, kui politsei tuleks küll vajadusel kohale, jääks aga kortermaja ette tänavale seisma ja ütleks, et siin hakkab teie eravaldus, seal on teie julgeolek teie enda asi?

Suvaline, aga ilmekas näide. Kolleeg Siim Nestor jalutas koos sõbraga ühel ööl Vana-Kalamaja tänaval Tallinnas. Sammusid mööda autoteed, sest kõnnitee ei sobinud jääkuhjatiste tõttu inimesele kõndimiseks ja küllap oleks pingviinigi pabinasse ajanud.

Järsku peatas neid politsei, kes teatas resoluutselt: „Kui teil elu armas on, minge kõnniteele!“ Nestor vastas, et just sellepärast – elu on armas – nad kõnniteel ei käigi. Politsei sundis siiski liiklusseadust täitma. Sealsamas astuti „liustikule“ ja sõber kukkus politsei silme all pikali maha, lüües veel pea vastu majaseina.

Magustoiduks selles loos kukkus Siim ise samuti pisut hiljem koduteel ning sai nii põlve kui ka palge sama siniseks nagu neid peatanud politseiauto vilkur.

Eestikeelses Facebookis on alanud uus ajastu, kus kassi- ja imikupiltidest on saanud mälestus ning domineerib kips.

Milles asi?

Asi on selles, et avalik võim ei hoolitse avalike tänavate eest. Ei tea, kes ja millal täpselt selle välja mõtles, et iga kinnistuomanik peaks oma tänavajupi eest ise vastutama. Selle korralduse paratamatut tagajärge tänavatel näemegi.

See korraldus ei arvesta nimelt mõnegi tõsiasjaga. Näiteks sellega, et vahel omanikud pole kodus. Või sellega, et vahel omanikud käivad tööl. Või sellega, et vahel on omanikud vanad. Või sellega, et vahel on nad haiged. Või sellega, et vahel elavad nad kuskil mujal. Või sellega, et vahel on omanikud omavahel tülis ega suuda asju ära korraldada. Või sellega, et vahel on muude tegemiste kõrval võimatu mitu korda päevas killustikku puistamas käia.

Ja üldse, selles korralduses puudub igasugune loogika. Omavalitsusel on olemas tehnika, vahendid ja võimekus, töögraafikud, inimesed – kõik eeldused tänavatel heakorda tagada. Neilsamadel tänavatel töötavad igati olemasolevad masinad ja jätavad lihtsalt kõnniteed – just selle osa, mida jalakäijad vajavad – puhastamata. Veel hullem, reeglina ajavad nad sinna veel lund ja jääd juurdegi.

Kuidas meile meeldiks, kui politsei tuleks küll vajadusel kohale, jääks aga kortermaja ette tänavale seisma ja ütleks, et siin hakkab teie eravaldus, seal on teie julgeolek teie enda asi? Või kui tuletõrjeekipaaž peatuks maja ees tänaval, laseks oma paagi lahinal tänavale tühjaks ja ütleks, et siitmaalt hakkab eramaa, siit edasi kandke või pritsige ise vett, kui kindlasti tahate oma maja ära kustutada? Oma omandi eest vastutab ju igaüks ise.

Eks ta jabur vist oleks.

Jabur on see ka tänavapuhastuses.

Sellepärast ka need kipsid, muhud, sinikad, asjatu valu ja vihased inimesed.