Erik Moora Foto: Tiit Blaat

Briti konservatiivide peaministrikandidaat Boris Johnson pidas oma partei ees kõnet. Segaselt, pudistades, blondid juuksed sassis. Mida ta rääkiski? Keeruline öelda. Siis tõmbas ta aga välja kilepakendis kalaraipe ja lehvitas seda. Tähelepanu oli hetkega võidetud.

„See suitsuheeringas on pärit ühelt Mani saare heeringasuitsetajalt, kes on tulivihane, sest Brüsseli bürokraadid nõuavad, et ta tohib seda tulevikus laiali saata ainult niisuguses jääkotis.“

Johnson tõmbas välja teisegi koti, vehkis sellega ja lajatas: „Mõttetu, kallis ja keskkonnavaenulik!“ Ja rääkis lõputust ülereguleerimisest, mis Brüsselist muudkui tuleb.

Ainult et ei tule. Mani saar ei kuulu Euroopa liitu ega ole Brüsseli jurisdiktsiooni all. Kalamüügi nõuded pärinevad 100 protsenti Briti enda valitsuselt.

Johnson jäi vahele täieliku valega. Tema üle naerdi üle kogu ilma.

Kas see peatas teda? Kas tema toetus oma partei seas kukkus? Sugugi mitte.

Sest Johnson valetabki kogu aeg. See on tema meetod. Tema kaubamärgi keskne tunnus.

Kogu tema karjäär on põhinenud valetamisel.

Noore ajakirjanikuna ta valetas. Mõtles välja tsitaate ja sai selle pärast kinga ajalehest The Times.

Kuulsaks sai ta aga konservatiivse ajalehe The Daily Telegraph Brüsseli korrespondendina. Tema kirjutised said legendaarseks nende stiili tõttu. Neid tõsteti kõigile teistele autoritele eeskujuks – miks te ei kirjuta nagu Boris Telegra­phist! Vaimukalt, teravalt, kriitiliselt.

Ainult et sel pildil, mida Johnson Brüsselist ja Euroopa Liidust lõi, polnud tegelikkusega mingit pistmist. Tema iganädalaste valede hulgas olid väited, nagu kohustaks Brüssel kõiki surnuid matma ühesuurustes eurokirstudes, nagu oleks euroliidus kava piirata kondoomide suurust, nagu banaanide kuju reguleerimiseks luuakse üleliidulist „banaanipolitseid“, nagu keelataks krevetimaitselised krõpsud. Kõik totaalsed valed.

Tema roll selles, et brittide arusaam Euroopa Liidust oli referendumi hetkeks täiesti moonutatud, pole teps mitte väike.

Ta on korduvalt avalikkusele valetanud oma armuafääride kohta, kaotades vähemalt korra seetõttu ka ametikoha, aga on palju rohkematel kordadel pääsenud ainsagi kriimuta.

Ta on valetanud oma laste arvu kohta.

Valed ja skandaalid välisministrina – nende üleslugemine võtaks teie ja minu ajalikust elust väärtusliku nädala.

Ta annab vähe intervjuusid, sest teab väga hästi, et ei suuda hoiduda hunnikust labastest valedest. Et ta jääb nendega alati vahele.

Ta oli tänu oma suurele populaarsusele Brexiti-kampaania kandev ja võib-olla otsustav jõud. Ehkki tegelikult ta ei soovinud lahkumist. See tuli talle ootamatult nagu püssipauk nimetissõrmest.

Tal oli kaks artiklit valmis kirjutatud: liidust lahkumise poolt ja liitu jäämise poolt. Viimasel hetkel lasi ta käiku esimese. Arvates, et see suund võiks pärast läbikukkunud referendumit talle kasulikum olla.

Ta annab vähe intervjuusid, sest teab väga hästi, et ei suuda hoiduda hunnikust labastest valedest. Et ta jääb nendega alati vahele.

Aga ometi on ta tipus. Ometi on ta populaarne, ometi on ta staar, ometi teeb ta inimestel tuju heaks.

See pole valijate poolt nii kõrgelt hinnatud ja nii igatsetud autentsus või loomulikkus. Ta elab vales ka inimesena. Londoni linnapeana oli ta kosmopoliit, avatud, kiitis immigratsiooni. Täna on ta konservatiiv, kes võitleb selle vastu. Hetkel esineb ta pettunud töölisklassi esindajana, aga ise on nii eliit, kui üldse olla saab: Eton–Oxford–Londoni tippajakirjandus–valitsus on tema lennukaar.

Ta on see, mida olukord parajasti nõuab. Ta räägib sõna otseses mõttes seda, mida sülg suhu toob, mõtleb asju vaataja silme all välja. Sa vaatad ja imestad, kas tõesti on see võimalik.

Ta ei ole kunagi elus otsinud pärislahendusi mingitele pärisprobleemidele.

Kõik saavad sellest aru. Aga ikka on ta tipus. Ikka on ta kõige popim. Ikka on temaga lõbus. Ka peaministrina võib ta võita miljonite südamed. Ei saa välistada, et ka meie omad.

Igatahes paistab, et meie ajastul on miskit mäda, kui nii saab. Mis see aga on?