Viimastel päevadel on Aivar Mäe juhtumis väga palju uut tolmu üles keerutatud.

Sisu on ju lihtne: paljud (isegi üks oleks liiga palju, aga neid on üle paari­kümne) Estonia töötajad on tundnud end Aivar Mäe poolt alandatu ja ahistatuna või olnud sellise käitumise tunnistajaks. Ebameeldivused ja kohatused on läinud ka füüsiliseks, me ei räägi ainult sõnadest. Ekspressi esimese loo järel tuli allikaid juurde.

Aivar Mäe avaldas vabanduse, mis mõjus siirana. Härrasmehelikuna. Vastutustundlikuna. Ei mingit vandenõujuttu, ei mingit meediapeksu. Eraldi kirjaga vabandas ta hiljem estoonlaste ees, kus ütles samuti: „Olen valmis silma vaatama ja vabandama isiklikult igaühe ees, kes tunneb, et olen talle kunagi ühel või teisel moel liiga teinud.“

Estonia nõukogu tegi valelähte ning esimene koosolek ja sellele järgnenud kohmakas pressikonverents olid piinlikud. Teine koosolek 2. juulil oli hoopis teisest puust – ei mingit juttu „kadunud elurõõmust“, „põlvega debütantide toksamisest“ või muud sogamist, vaid selged ja professionaalsed otsused. Lahkus ka nõukogu esimees Arne Mikk.

Aga nüüd on vanker taas kraavi poole teel.

Avalehele
157 Kommentaari
Loe veel: