Suures plaanis ei muutunud esmaspäeval Toompeal ega muutu Marrakechis midagi. Eesti pole küünemustagi võrra rohkem ohustatud. Eesti pole juuksekarvagi võrra vähem suveräänne. Eesti jäi – napilt, ent siiski – Eestiks, nagu see oli viis kuud, kümme kuud ja seitse aastat tagasi...

Muutunud on vaid meie erakonnad.

Loodetavasti pisut-pisut ka paremuse poole. Ehk tajuti, et suurtes globaalsetes küsimustes (nagu ränne, kliima, üleilmne kuritegevus) on vaja nüansirikast, läbitunnetatud ning konstruktiivset poliitikat? Muidu ei saa ise ka aru, mille eest seisad.

Aga see ei ole ainus muutus. Suurem muutus on toimunud vaikselt, nädal- ja kuuhaaval. Seekord, selle asjatu kiretormi käigus läks prožektor põlema ja valgustas seda, mis meie parteidest on saanud.

Keskerakond ei ole enam Keskerakond. Nad on saanud suhelda liitlastega, nad (või vähemalt Jüri Ratas) on õppinud tunnetama, mida tähendab olla osa tänapäeva maailmast. Nad on õppinud vastutust ja seda, et mõnikord tuleb otsustada ka teisiti, kui tahavad nende valijad. Aga see ei ole enam Keskerakond, nagu me seda tunneme – rõhutute, illusioonitute, pettunute ja vihaste hääletoru. Tänane Keskerakond on võimupartei nagu iga teinegi ning rõhutud, illusioonitud, pettunud ja vihased ei saa jääda sellise Keskerakonnaga. Kui Keskerakond neid enam ei kõneta, leiavad nad uue väljundi, mis aga ei pruugi muuhulgas jutlustada tasakaalukust, solidaarsust ja sidusust.

Sotsid ei ole enam sotsid. Sotsid on olnud intelligentsi ja humanitaaride valik, sest nad on leebed (või nagu mäletame – mõõdukad), nad ei ole pahandanud kedagi ega ole inspireerinud kedagi. Kampaaniaplakatil on alati olnud pigem midagi hägust, aga „nutikat“. Näiteks Tammsaare. Enam aga mitte. Ossinovski sotsid on kraaklejad ja tülinorijad. Mitte Tammsaare sotsid, vaid hoopis Tarandi sotsid. See, mida Indrek Tarand tegi EKRE miitingul, oli miski, mida sotsid varem kunagi pole teinud. See oli tegu. Ja tegu kujundab nägu rohkem kui miski muu. Tegu varjutab ka selle, kui sõnades võitled ülla ja sisulise eesmärgi nimel.

Reformierakond ei ole enam Reformierakond. Kui võimul olles oli nende sõnum tavaliselt selge, mõttedistsipliin raudne, siis nüüd käib vingerdamine ja sõnumist pole enam juttugi. Olid nad poolt? Olid nad vastu? Oli neil midagi öelda? Kas nad kogu selles kisas seisid üldse millegi eest? Mis väärtust nad kaitsesid saalist välja põgenedes? Võimuparteina oli neil vastutus ja vastutus kohustas. Opositsioonis ei oska nad aga siiani olla. Tuua Eesti järjepidev välispoliitika ajutiste võimumängude (milles terendas ainult taktikaline kaotus, mis lõpuks täiel määral tuligi) nimel ohvriks – see on hoopis teistsugune Reformierakond.

Isamaa ei ole enam Isamaa. Nähakse kurja vaeva, et siduda ennast kunagise Laari esimese valitsuse Isamaaga ning teeselda, et ollakse sama. Aga tänane Isamaa on Laari Isamaa vastand. Laari Isamaa tegi kõik selleks, et viia Eesti Läände, kiiremini, täielikumalt ja kohe, et raputada maha suletud, endassesulgunud, väikese ja väiklase riigi kuvand. Me ei nõua, et teised meie töö ära teeks, me ei nõua erandeid, me oleme valmis ise panustama – selline võinuks olla Laari Isamaa deviis suhetes maailmaga. See ei ole aga tänase Isamaa sõnum. Meil on nüüd Orbáni Isamaa, õnneks veel mitte Orbáni Eesti.

Ainult EKRE on ikka EKRE. Nüüd lihtsalt meetrike rohkem kui varem. Sentimeeter selgemalt. On palju kordi öeldud: teise inimese halvustamisest, mõnitamisest, mõnitamisega praalimisest, teistmoodi mõtlejate isiklikust ründamisest ja ähvardamisest saab päev päeva järel üha kõrgemale kerkiv tuulispask. Pasunad on kaua hüüdnud ja heeroldid on kuulutanud: ühel hetkel saab sõnast tegu. Keegi saab tänaval peksa, sest on natuke teistmoodi. Keegi saab miitingul peksa, sest pole nõus. Esmalt karjutakse ta vait. Siis tõugatakse. Siis lüüakse. Siis lüüakse jalaga. Siis lüüakse jalaga maaslamajat. Ja nii edasi. Siin me nüüd juba oleme. Kas kihutame edasi või hüppame rongilt maha, on meie teha.

Eks tuleb nende parteidega edasi elada.

Seda enam, et uued tulijad on puha vanad olijad.