Erik Moora Foto: Tiit Blaat

Äsja lõppenud ja igas mõttes väga õnnestunud laulupeo kavas ei olnud Ülo Vinteri ja Enn Vetemaa „Laulu Põhjamaast“. Seekord sattus vist nii, ent sel on suurem sümboolne tähendus.

Sest Eesti ei taha enam kuuluda põhjamaade hulka.

Selge sõnaga ei ütle seda keegi välja. „Eesti välispoliitiline kurss ei muutu,“ öeldakse hoopis. Või „Koalitsioonileppes sellist asja ei ole“. Või „Välispoliitikas on meie põhimõtteks järjepidevus.“

Praktikas on pilt teine. Vähehaaval, avalikult justkui häbenedes, aga siiski visalt tegutseb valitsus vastassuunas. Üha rohkem otsime ja leiame ühiseid positsioone Ida-Euroopa riikidega, kes on teinud Euroopa-tõrksusest oma leivanumbri. Üha vähem seome end ise põhjamaadega.

Kui äsja valiti Euroopale uusi juhte, ei nähtud meid aktiivselt Põhjala riikidega oma huve koordineerimas.

Kui 24 Euroopa Liidu riiki leppisid kokku, et kliimamuutustega võitlemiseks tuleb muuta Euroopa 2050. aastaks süsinikuneutraalseks, olime koos Poola, Ungari ja Tšehhi sõpradega need, kes käe ette panid. Teema, mis on Soomele, uuele Euroopa Liidu eesistujale, ülitähtis.

Püüd saada põhjamaaks on meid põrguhästi teeninud.

Kui Euroopa rahaliitu tugevamaks ja kriisikindlamaks muudeti, võitles Eesti viimase veretilgani selle vastu.

Kui valdav enamik meie kõige olulisematest liitlastest, sealhulgas Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia, tegid avalduse samasooliste paaride diskrimineerimise vastu, keelas välisminister Urmas Reinsalu Eestil sellega liituda.

Oma esimese olulisema kahepoolse visiidi tegi välisminister muidugi Poolasse.

Kui teised näivad häbenevat Eesti uut suunda, on EKRE ausam ja otsekohesem. Lugege, kuidas kajastas Ungari riigimeedia Mart Helme visiiti Budapesti: Eesti asepeaminister (jah, niisuguse ametinimetusega ta seal esines) kuulutas Kesk- ja Ida-Euroopa meie loomulikuks liitlaseks. Eks ikka ses eepilises võitluses väidetava Lääne-Euroopa ideoloogilise ja migratsioonisurve vastu.

EKRE ei ole kunagi varjanud, et põhjamaad neile ei istu ja et Visegrad on meie uus eeskuju. Selgi nädalal ilmus EKRE ametlikus väljaandes Uued Uudised (mis, nagu elu näitab, kajastab valitsuse positsioone viimasel ajal ausamalt kui valitsuse pressikonverents) lugu sellest, kuidas „Eesti kuulumine põhjamaade hulka on muutumas tühjalt kõmisevaks legendiks“. Argumendid on ikka vanad: migrandilembuses murtud rahva hing, lõputud vägistamised, „multikulti“ ja nii edasi.

Meie „uuel“ ja „värskel“ suunal on aga mitu põhimõttelist puudust.

Esiteks on see suunanihe põhjustanud meie liitlastes korraliku segaduse. Järsku ei tea keegi enam, mida meilt oodata. Eilne Financial Times kirjutas sellest taas pikalt ja valusalt.

Teiseks on meie huvides, et Euroopas eksisteeriks tugev põhjadimensioon vastukaaluks lõunapoolsematele riikidele, mille rahanduslik, julgeolekualane ja välispoliitiline nägemus meie omaga ei kattu. Praegu panustame aga sellele, et Euroopat defineeriks viimastel aastatel üha enam esile tõusnud ida-lääne vastasseis. See oleks meile kasulik ainult siis, kui oleksime läänes. Aga me ei ole. Brittide lõputu lahkumine on põhjariike niigi nõrgestanud, miks lõhume seda kooslust veelgi?

Kolmandaks, ja see on kõige tähtsam: püüd saada põhjamaaks on meid põrguhästi teeninud. Põhjamaad on ülitugev bränd: maailma kõrgeim elatustase, harituim rahvas, parim meditsiin ja haridus, õnnelikemad inimesed, puhtaim loodus, tugev demokraatia, õigusriiklus, korruptsioonivabadus, avatus, vastutustundlikkus, konstruktiivsus Euroopa ja maailma probleemide asjus. Kõik see on üle kandunud ka meile.

Ungari on euroskeptilist suunda ajanud varsti kümme aastat. On see neid hästi teeninud? Ei. See on toonud rohkem korruptsiooni, häda sõnavabaduse ja õigusetuse pärast ja viimase kümne aasta majanduskasvgi jääb meie omale alla, ehkki stardipositsioon oli parem. Halvem positsioon Euroopas võrreldes tegeliku kaaluga on tulnud veel kauba peale.

Eeldus, nagu oleks meie püüdlused end endisest idablokist lahti siduda ja põhjamaade kaubamärgiga seostada midagi kunstlikku, ebasobivat, pealesurutut, on täiesti vale. See on kogu aeg olnud Eesti loomulik sihtkoht, selle nimel on meie inimesed aastaid pingutanud. Laulupeolgi tehti „Laul Põhjamaast“ rahva tahtel lõpuks ikkagi ära.

On rõõm näha, kuidas meie taustal särab hetkel Läti, kes varem on pigem enda leidmisega hädas olnud. Nende uus, haritud ja avatud meelega president Egils Levits on vaadanud lahtiste silmadega maailmas ringi ja mõistnud, mis ühele siinse maanurga riigile hea on.

Loodame, et „Laul Põhjamaast“ ei koli nüüd igaveseks Läti laulupeole.