Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora. Foto: Tiit Blaat

Võiks pikalt irvitada meie valitsuspoliitikute hirmude üle. Ajad on nende silmis nii hullud, et pole eriti kedagi, keda usaldada saaks.

Noori küll ei saa. Need on ju täitsa lolliks läinud oma kliima ja mustanahaliste ja jumal teab kelle kaitsmisega.

IT-sektorit ei saa. Need pole elus sentigi makse maksnud ja ainus, mis neil meeles mõlgub, on riigilt soodustusi välja kaubelda.

Eurooplasi ei saa usaldada. Nemad ei mõtle muust, kui et kuidas eestlastelt nende viimased iseseisvuse riismed kätte saada. Ja selle käigus enda omad muidugi ka ära anda.

E-valimistest ei tasu rääkidagi – kõik me ju teame, et nende server asub Kaja Kallase jalgratta pakiraamil. Mida kiiremini väntab, seda rohkem isa Siimule võltshääli juurde tuleb.

Ja homod! Heldeke! Nakkav! Leviv! Nende propagandistlik olemasolu iseenesest niidab „normaalseid“ inimesi nagu sajameetrise teraga vikat.

Isegi maasikaid ei saa enam usaldada. Va punased värdjad, enamasti vasakul pool põõsast kasvanud. Need peibutavad siia võõramaalasi, kelle ainus mõte on võtta meilt ära laulupidu!

Meil on noori, kellel meeleheites, mustas augus olles pole kellegi poole pöörduda, kes vaevuks toetama või oskaks süngeimatel päevadel aidata.

Aga tegelikult ei ole see kõik naljakas.

Praegu seisab üks valitsus­erakond vastu sellele, et psühhiaatrilist abi vajavad noored inimesed saaks vajadusel seda isegi siis, kui nende vanemad seda ei tea.

Koalitsioon on eelnõu kuude viisi blokeerinud ja nüüd korraldasid nad vastusõu riigikogu sotsiaalkomisjonis. Kõige haavatavamas seisus noored inimesed jäävad kõikide asjade tarbetu politiseerimise hammasrataste vahele. Ja miks?

Sest see lõhkuvat perekondi, võtvat vanematelt võimaluse oma lapsi kasvatada ja nende eest vastutada, toovat kaasa soomuutmiste laine (sest psühhiaatrid ju muuga ei tegele, kui veenavad inimesi oma sugu muutma, ehk isegi teevad selle siuh-säuh sealsamas paari lõikega ära?) – ühesõnaga, muutvat põhiseaduse kaitse all olevad perekonnad jõuetuks ja abituks.

Ainult et kogu see mäng käib päris inimeste eludega. Noortega, kes päriselt vajavad abi. Ja kes kahjuks mõnikord oma perelt seda abi ei saa. Kogu probleem tekkiski ju sellest, et meil leidub peresid, kes ei suuda või ei taha oma põhiseaduslikku rolli kanda. Meil on noori, kellel meeleheites, mustas augus olles pole kellegi poole pöörduda, kes vaevuks toetama või oskaks süngeimatel päevadel aidata.

Vaid neid puudutab see ääretult inimlik eelnõu. Mitte neid, kelle pere on toetav, kaine, vägivallatu ja raskel hetkel olemas.

Mis õnn ja rõõm on see isamaa, mis ütleb neile noortele: ei, teie ei tohigi abi leida! Sest meile see ei meeldi. Sest meile on poliitiliselt praegu kasulikum, et te ennast ära tapaksite. Mis prillidega peab meie põhiseadust lugema, et sealt niisugune soovitus välja lugeda? Ehkki kirjas on ju kuldtähtedega: igaühel on õigus elule, igaühel on õigus tervise kaitsele, igaühel on õigus eneseteostusele, haridusele, riigi kaitsele?

Kui ükski noor, kes praegu jääks raskel hetkel abita, leiab nõustamist ja vajadusel ka ravi, ei tee see ühtegi perekonda karvavõrdki kehvemaks või ebavajalikumaks. Vastupidi, see annab lihtsalt mõnedele lastele ja noortele lootust. Ja nende peredelegi seeläbi ehk uue võimaluse.