30 aastat tagasi seisime Balti ketis, kätest kinni. Kadunud Ivan Orava arvates oli see hulljulge tegu – oleks keegi ühest otsast elektri sisse lasknud, oleks Baltikumi kahe miljoni näoga vabadusaade kärsanud nagu keskmise eesti pere suvine šašlõkk.
Kindluse mõttes olla vapper patrioot kummikindad kätte pannud ja vooluahela katkestanud.
Rahvas aga ei teadnud härra Orava kangelasteost muidugi midagi. See ei oleks huvitanud ka mitte kedagi. Rahvas usaldas sel ajal üksteist, nii enda kõrval seisjat kui kõiki kahte miljonit. Seisti õlg õla kõrval ja kellelegi ei tulnud pähegi, et keegi selles rivis võiks olla tõbras. Me kõik olime ühe asja eest väljas.
Usaldus oli meeletu.
Ja seda usaldust on jätkunud pikaks-pikaks ajaks.
Eile tähistasime iseseisvuse taastamist (palju õnne!), mille eel ja järel langetasime suuri ja pöördelisi otsuseid. Ükski neist poleks saanud edukaks osutuda ilma selle usalduseta.
Sõgedal kõige lagunemise ajal võtsime kasutusele oma raha. Võtsime vastu põhiseaduse, mis on meid suurepäraselt teeninud ja mida meie võimukandjad, kohtud, riigiasutused on ligi kolmkümmend aastat au sees hoidnud ja sisustanud.
Me toetasime oma liidreid, kui need palehigis Eestit maailma parimate kandadele, siis kõrvale ja siis ettegi vedasid. Me oleme olnud nõudlikud. Ikka selleks, et täita põhiseaduse kaudu sõnastatud suuri eesmärke: et Eesti kestaks, et Eesti oleks tugevam ja turvalisem, et iga Eesti elanik oleks võrdselt vaba ja et nende õigused oleks võrdselt kaitstud. Et Eesti oleks õigusriik. Demokraatlik, avatud, õiglane.
Ilma usalduseta ei ole sellel teel aga võimalik edukas olla. Põhiseadus ise, need sõnad ja laused paberil, ei tee Eestist toimivat ja arenevat ühiskonda. Selleks ongi vaja usaldust.
Usaldus on kui liim, mis hoiab ühiskonda koos, ja samal ajal kui määre, mis hoiab kogu masinavärki ilma kulumata ja krigisemata käimas. Kui ma tean, et saan usaldada oma lähedasi, kolleege, aga ka võõraid inimesi tänaval või ärikohtumisel või ametiasutuses või parlamendis või valitsuses, siis sujub kõik palju kiiremini. Valutumalt. See on olnud demokraatlike ühiskondade peamine tugevus.
Usaldus on aidanud rahumeelselt üle elada tõsiseid ja sügavaid kriise.
Aga see usaldus on viimasel ajal eriti kõvasti kannatada saanud. Usalduse allakäigul on suured ülemaailmsed põhjused, nagu näiteks teabe- ja suhtluskanalite muutumine, avaliku inforuumi killustumine, meedia muutumine, igasuguse infomüra kättesaadavuse järsk kasv, skandaalide ülepaisutamine, majanduslike riskide kuhjumine.
Aga seda on täiesti konkreetselt tagant tõuganud ka muutused meie enda poliitilises kultuuris ja stiilis. Sellist ühiskondliku usalduse lõhkumist, nagu praeguse valitsuse sünd ja tegutsemine on kaasa toonud, elusolijad ilmselt ei mäleta. Paranoiat külvatakse kõige kõrgemalt tasemelt, riiklikult võimupositsioonilt, sealhulgas millegipärast ka nende vastu, kelle suhtes rahva usaldus alati kõige suurem on olnud.
Nagu näiteks Euroopa Liidu vastu, mida Eesti inimesed on alati ülekaalukalt toetanud.
Või viimati siis Politsei- ja Piirivalveameti vastu, mida usaldab stabiilselt umbes 90% eestimaalastest. See protsent on aasta-aastalt üha paranenud.
Maailma majanduse kohale kogunevate süngete pilvede foonil – kui seda üldist ja ühiskonda koos hoidvat usaldust enam pole, kuidas elame üle järgmise päris kriisi?
Milleks on see usaldamatuse külvamine vajalik?
