Umbes nädala eest hakkas kultuuriminister Indrek Saareni jõudma kuuldusi sellest, et NO99 teatris käib tõsine arutelu selle üle, kas tõmmata projektile kriips peale. Allikad olid usaldusväärsed – need olid NO99 teatri nõukogu esimehe Kaarel Oja ja nõukogu kultuuriministeeriumi poolse liikme Hillar Sein.

„Selliseid arutelusid – kas tõmmata nüüd joon alla – on nii NO-teatris kui ka mujal olnud varemgi. Meie asi oli oodata, kuhu arutelu jõuab,” räägib Saar Eesti Ekspressi podcast’is.

Jõudis selleni, et teater otsustas laiali minna. „Ei mäleta täpselt, mis esimene emotsioon selle peale oli,” ütleb Saar. Ta arutleb diplomaatiliselt: ühelt poolt on ju kurb näha ühe teatri lõppu (Saar oli ka teatri finantsilise poole käimalükkaja – EE), teisalt aga jääb ootus ja ruum uu(t)ele algatus(t)ele.

Veel enne 31. oktoobri teadet laialiminekust ei püüdnud Saar NO-teatri tegijaid jätkama veenda. Ta leiab, et tegevjuhtimisse minister laskuda ei jõuaks, aga ka ei peaks. „Ühel hetkel poleks enam demokraatiat, vaid oleks valgustatud monarhia, kus on üks tark, kes teab, mis teistele inimestele hea on.” Sellist käitumist Saar ministrile õigeks ei pea.

„Ausalt öeldes mul kulm ka ei kerkinud,” ütleb Saar EKRE parlamendisaadiku Jaak Madisoni avalduse peale, justkui oleks konservatiivide surve teatri lõpetanud. Saar usub, et EKRE halvustav käitumine teatritegijatele kuigi suurt jälge ei jätnud.

Kas ta kultuuriministrina kirjutaks alla EKRE asutatud meediakanalite Objektiiv ja Uued Uudised rahastuspalvele? Kuna see ministri otsesesse pädevusse ei kuulu, jätab Saar otse vastamata. Raha võiksid nad taotleda kultuurkapitalist – selle raha jagamine pole ministri teha.

„Neil on ka võimalus pöörduda SA Kultuurilehe poole või ka näiteks ERRi poole, öeldes, et tahavad väljaandele toetust või anda kaubamärki kontserni kasutada.” Sealt edasi oleks ERRi või Kultuurilehe otsustada, kas tehtud ettepanek klapib organisatsioonide eesmärkidega.

„Mulle võivad asjad meeldida või mitte meeldida,” arutles Saar, „aga ma ei saa anda adekvaatset hinnangut. Kui ka suudaks, oleks esindatud ühe inimese maitse.” Minister viitab, et kultuurivaldkonnas toimuvat on palju ja kõigega üksikasjalikult kursis olla ta ei jõuaks – seetõttu on ekspertiis ja otsustusvõime teistel organitel.

Kes on järgmine Tiit Ojasoo? Minister jääb vastuse võlgu, kuid usub, et enam kui paarisaja uuslavastusega igal aastal tõuseb varem või hiljem Eesti teatrimaastikul keegi Ojasoo taoliselt esile.