NALJAST SAI KOHTUASI: Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks esimees Varro Vooglaid ja ERRi saatejuht Märt Koik. Foto: Siim Solman, Aldo Luud

Varro Vooglaid on kaevanud kohtusse Eesti Rahvusringhäälingu (ERR). Ta nõuab avalikku vabandamist ja 5000 euro suurust hüvitust. Seda põhjusel, et näitleja Märt Koik tegi sügisel eetris olnud saates „Ongi koik“ Vooglaiu aadressil sündsusetut geiseksiteemalist nalja, teotades SAPTKi juhi hinnangul tugevalt tema au. ERRi juhtkond keeldub vabandamisest väitega, et „Ongi koik“ on satiirisaade.

Eelmise aasta 24. novembril eetrisse läinud saates kajastati üht Facebooki postitust, milles Vooglaid kommenteeris president Kersti Kaljulaidi kantud riietust. Vooglaid leidis, et "ainuüksi sedasi riietudes teeb ta (Kaljulaid - toim.) meie riigile häbi."

"Ongi Koik" saatejuht Märt Koik juhatas saatelõigu sisse järgmiste sõnadega: "Üks inimene, kes on rohkem mures Eesti kõlbelise olukorra pärast, on heteromees, kes mõtleb geiseksile kolm korda rohkem kui tavaline homoseksuaal."

„Mul on sügavalt ükskõik mingisugusest hilispuberteediga nolgi ilkumisest, aga kui rahvusringhääling hakkab sellist asja tiražeerima, siis mul ei ole enam ükskõik. See on juba põhimõtteline küsimus,“ selgitab Vooglaid. „Võib öelda, et see on huumor ja satiir jne, aga näeme, et huumorit kasutatakse kaitsekilbina selleks, et isiklikul tasandil mõnitada ja mitte vastutust võtta oma sõnade eest.“

Varro Vooglaiu võitlus ERRi vastu pole perspektiivitu, näitab Eesti kohtupraktika.

13. detsembril 2006 andis Viru Ringkonnakohus õiguse ettevõtja Nikolai Ossipenkole, kelle arvates naeruvääristas ajalehe Põhjarannik aprillinali(!) tema tegevust. 1. aprillil 2005 ilmunud libauudis rääkis, et Ossipenko firmad võidavad muudkui Kohtla-Järve linna korraldatud konkursse ja mõnikord ei jõua ta isegi pabereid ära saata, kui juba helistatakse ja öeldakse, et ta on võitnud. Linnavalitsus otsustas seepeale Ossipenkole kuju püstitada. Loomulikult konkursi korras, kusjuures ärimees ise polnud veel otsustanud, kas ta osaleb sellel konkursil.

Ossipenko teatas kohtule, et midagi sellist pole toimunud, leht ületas eetika piirid. Põhjarannik vastas, et tegi vaid nalja. Aga see ei lugenud. Kohus nõustus, et esimene aprill on naljapäev, kuid see ei tähenda, et kõik tol päeval avaldatu on nali. Pole välistatud, et tavapärane keskmise mõistusega lugeja võis Ossipenko kohta väidetut tõe pähe võtta.

Toimetus pidi aprillinaljas toodud valed ümber lükkama („au on võimalik teotada ka ebaõigete andmete avaldamisega“) ja tasuma kohtukulud.