RASKE TÕBI: Lastehalvatust põdevad lapsed Hollandis Maastrichti haiglas aastal 1956.

„Kui keegi mulle räägib, et vaktsineerimist ei ole vaja, siis meenutan, kuidas ma olin väikese lapsena raskelt haige ja üsna lähedal sellele, et mulle kohaldada kunstlikku hingamist,“ meenutab Tartu Ülikooli immunoloogiaprofessor Raivo Uibo (sünd 1948) seda, kuidas ta põdes 1958. aastal poliomüeliiti ehk lastehalvatust.

Peamiselt Tartu, Otepää, Elva ja Põltsamaa lähistel oli vallandunud poliomüeliidiepideemia. Kokku registreeriti 1958. aastal Eestis 986 poliomüeliidi juhtumit. Varasematel aastatel oli lastehalvatusse haigestumine püsinud poolesaja kuni paarisaja juhtumi vahel aastas.

Polioviirus satub organismi sooletrakti või hingamisteede limaskesta kaudu. Eriti ränkadel juhtudel võib tekkida hingamislihaste halvatus, mis lõpeb surmaga.

Tartu ülikool katkestas arstiteaduskonna kuuendal kursusel õppetöö ja pani tudengid poliomüeliidihaigetega tegelema. Haiged toodi ülikooli närvikliinikusse ja nakkushaiglasse. Nende jaoks rajati uus hingamiskeskus. Arstiteaduskonna tudengid pidid iga kolme-nelja tunni tagant patsiente kontrollima, et kindlaks teha, kas kellelgi hakkab tekkima hingamislihaste halvatus.

Epideemia alguses oli hingamiskeskusel kasutada vaid üksainuke (mida kliinikumi kodulehel nimetatakse „kehvakeseks“) respiraator, kuid uusi masinaid telliti kiirelt juurde.

Lastehalvatuse epideemiale Eestis tegi lõpu massvaktsineerimine. 1958 vaktsineeriti Tartus 15 613 ning Põltsamaal 1625 last ja noorukit. Suveks 1959 vaktsineeriti kogu Eesti elanikkond. Alates 1962. aastast ei ole poliomüeliiti enam Eestis esinenud.