„Olin juba enne teistsugune, kuid nüüd tahtsin end ära tappa. Aga endaga ma ei julgenud midagi teha, mõtlesin, et tapan siis kellegi teise. Paarile tuttavale ütlesin, et mul on depressioon, nad soovitasid minna arsti juurde, kuid ootasin, et ehk läheb ise üle. Aga siis tekkisid sundmõtted. Ma ei ole psühhiaater, ei oska öelda, kas need on depressiooniga kuidagi seotud. Aga olen kindel, et kui ma oleksin saanud õigel ajal psühhiaatri juurde, poleks ma seda kuritegu teinud.

Jõime end sõbraga 14. veebruaril purju, üks kodutu ostis meile õlut, olin ikka väga purjus. Aga ma mäletan kõike.“

Jaga
Kommentaarid