Eesti Ekspress intervjueeris Eesti, Läti ja Leedu julgeolekuasutuste juhte ning mõningaid töötajaid. Siin on nende vaade Venemaale.
Foto Aleksander Tootsi töötõendil on kulunud ja tõendi servad narmendavad kergelt. Ta näeb fotol välja palju noorem kui praegu: lühikeste juuste ja teravate näojoontega. Järgmisel suvel saab 30 aastat Tootsi esimesest tööpäevast kaitsepolitseis. Kuidas ta seda tähistab, ma ei tea. Enamiku ajast viibib ta looduses, teeb maatöid, aga kus, ei ütle. „Ärme püüa mind profileerida,“ ütleb ta jahedalt naeratades, kui küsin tema lemmikraamatu järele. „Ärme tee vastase elu lihtsamaks.“
Neist 30 aastast viimased 15 on Toots tegelenud Venemaaga. Proovinud ette aimata nende samme, üllatanud neid ka ise. Saanud jälile spioonidele, kellest mitmed on tema endised kolleegid. Kui küsin, mida ta tundis esimest korda Aleksei Dressenit üle kuulates, ei ütle ta alguses midagi. Dressen oli tema töökaaslane. Kunagi tema ülem, hiljem alluv. Nad tervitasid hommikuti, viipasid lahkudes, võib-olla toksisid vahel juttu ajades kinganinadega vastu autorehve. Kuni tuli välja, et Dressen on reetur ning töötab Venemaa heaks.
„Detailid,“ ütleb ta napilt, kui ma küsin, mis Dresseni ära andis. Aga kui Toots lõpuks laua taga istus, teisel pool käeraudades äsjane kolleeg, võib-olla isegi hea tuttav, ei tundnud Toots enda sõnul eriti midagi. „Kuuma peaga otsuseid ei tehta,“ ütleb ta. Meie kohtumiste ajal ärritub ta vaid korraks – kui ma uurin, kas võiks intervjueerida Eston Kohverit. Emotsioonitus pole lihtsalt iseloomuomadus. See on Aleksander Tootsi strateegiline relv Venemaaga võideldes.
„Teie eelis on, et te olete loomu poolest tasakaalukad,“ on Venemaa salaluure inimesed Tootsile öelnud. Ka Dressen oli oodanud ülekuulamisel, et Toots muutub tundeliseks ja kui seda ei juhtunud, kaotas pinna jalge alt. Nemad nii ei oska. Või ei saa. Nad lähevad emotsionaalseks. Vihastavad, ärrituvad, satuvad segadusse. Ühel hetkel ei suuda Vene agendid enam asju kontrollida – ja ei saa sinna midagi parata. Nii lihtsalt on. „Venemaad mõistusega ei võta,“ nagu ütlevad venelased ise.
„Teie eelis on see, et te olete loomu poolest tasakaalukad,“ on Venemaa salaluure inimesed Tootsile öelnud.
Tootsi sõnul on kogu Venemaa ühiskonnale iseloomulik pokazuhha: näitame, et kõik on hästi, aga tegelikult midagi sellist pole. Vähemalt osaliselt puudutab see tema sõnul ka sealseid eriteenistusi – mis siis, et süsteem on võimas ja agente tuhandeid.
„Bardakk on nende kultuuri eripära. Venelasel peab olema alati karjane ja kui karjast ei ole, valitseb anarhia,“ ütleb Kohtla-Järvel üles kasvanud Toots. Ta ise kasutab Venemaast kõneledes järjepidevalt sõna „vastane“, mitte kunagi „vaenlane“, sest see sõna on liiga laetud. Seda pole vaja. Venemaaga võideldes pead arvestama, et nad võivad olla küll liiga emotsionaalsed, aga nad on ka järelejätmatud. Nad on suured, ambitsioonikad, halastamatud – ja julmad.
Butša õudused ei üllatanud Tootsi. Need ei üllatanud Eesti, Läti ega Leedu vastuluurest kedagi, kellega ma räägin. Nad teavad, kuidas venelased käitusid teise maailmasõja ajal Baltimaades. Kuidas nad on käitunud varem. Kuidas nad alati käituvad. Läänes seda teadmist ei ole. „Neil on vedanud,“ ütleb Toots. „Meie oleme puhver nende ja Venemaa vahel, nad on palju unustanud ja arvavad, et Venemaa on nagu nemad.“ Aga ei ole.
Küsimus pole Putinis. „Me vaatasime murelikult, kui sõja puhkedes öeldi, et see on ainult Putini sõda,“ lausub Läti riikliku julgeolekuteenistuse juht Normunds Mežviets, kui me istume Riia äärelinna ilmetu büroohoone hääletus kabinetis. Ta räägib vaikselt, täpselt ja kiiresti – nagu sinu lemmikpsühhiaater. Mežviets tunneb venelasi. Ta kasvas üles vene laste keskel ja rusikavõitlused olid tavalised. „Ma nägin venelaste mentaliteeti iga päev,“ ütleb ta. Sedasama kordavad ka teiste Balti riikide vastuluure inimesed.
„Selge see, et abstraktselt rahvust süüdistada ei saa,“ ütleb Eesti kaitsepolitsei pikaajaline juht Arnold Sinisalu. „Aga ühiskond ja rahvus on üks tervik. Riik teeb ajupesu, ent šovinismi pisik tuleb ikkagi rahva seast.“ Kui Leedu riikliku julgeolekuasutuse juht Darius Jauniškis sõjaväes teenis, astus tema juurde sageli mõni venelasest sõdur, kes tahtis teda endale allutada. „Ma kaklesin nendega,“ ütleb Jauniškis. „Sest ma teadsin, et kui sa allud, siis nii ongi, sa oled tema ori. Aga kui lööd vastu, võid ära teenida isegi tema austuse.“
Kui ma küsin, mitu säärast kaklust tal oli, liigutab ta natuke oma käsi, mille ühele randmele on kinnitatud talismanina käepael, ja ütleb, et palju. Väga palju. Ta ei räägi neist kaklustest juhuslikult. Oma agentuuris kasutab ta seda kogemust õppematerjalina, räägib noorematele kolleegidele ja üldistab selle laiemaks analüüsiks Venemaa kohta: nad tunnistavad ainult jõudu.
Just nii räägivad Baltimaade vastuluure inimesed Venemaast: mitte kui „temast“, vaid „nendest“. Sõda Ukrainas ei ole Putini sõda. Julmus ei ole Putini julmus. Vägistamised, tapmised, silmade peast torkamised, poomised, põletamised – see kõik pole nende sõnul mingi eriline Putini taktika. See on nende sõnul kogu Venemaa. „Suurem osa venelastest on süüdi,“ lausub Arnold Sinisalu.
Vägistamised, tapmised, silmade peast torkamised, poomised, põletamised – see kõik pole nende sõnul mingi eriline Putini taktika. See on nende sõnul kogu Venemaa.
Nende Lääne kolleegidel on olnud seda vahel raske uskuda. „Kindlasti olid nad naiivsemad ja optimistlikumad kui meie,“ lausub ühe Balti riigi vastuluure töötaja. „Kui me hakkasime oma partneritele selgitama, et Venemaad ei saa usaldada, siis nad eitasid seda,“ lisab teine ja on silmanähtavalt ärritunud. Gruusia, Krimm – mitte midagi ei muutunud. „Ja nii jõudsimegi aastasse 2022,“ ütleb ta. Mitu inimest vihjavad, et oma Lääne partneritega kohtudes ei väsi baltlased nende naiivsust meelde tuletamast.
Aleksander Tootsi sõnul pole tegelikult Lääne eriteenistustele midagi ette heita. „Nad tunnevad Venemaad piisavalt hästi,“ lausub ta. Agendid, kes on ninapidi Vene asjadega kursis, jagavad üle Euroopa ja kaugemalgi ühist arusaama Venemaast ja tema ohtlikkusest.
Probleemid on julgeolekuasutuste juhtide ja poliitikute tasandil. Eitamine. Salgamine. Või siis kõige taandamine Putinile ja tema lähikonnale, sest ei tohi olla rassistid ja arvata, et kõik venelased on ühesugused või et on olemas mingid rahvuslikud iseloomujooned.
Balti vastuluure inimesed Venemaa kohta mingeid selliseid järeldusi ei tee. „Meie arusaamine on olnud Lääne omast absoluutselt erinev,“ lausub üks. Me jagame maailma koos riigiga, kus peaaegu terve ühiskond tunnistab ainult jõudu. Ukraina sõda ei ole üllatus. Nii see pidigi minema. Ja läheb ühel hetkel uuesti.
Isiklik kogemus
Inimesed, kellega ma kohtun, on sündinud 1960ndate lõpul või 1970ndate alguses. Nende lapsepõlv oli niivõrd keset venelasi, et Aleksander Tootsi häälde tuleb kiiremal kõnelemisel õrn vene aktsent. Nad käisid Vene sõjaväes. „Lauslollus ja rumalus,“ mäletab Arnold Sinisalu oma ülemusi ja kaaslasi. Toots nägi iga päev dedovštšina’t, vägivaldset nooremate allutamist.
Kui Baltimaade vastuluure juhid omavahel kohtuvad, räägivad nad inglise keeles, kuid võiksid suhelda ka vene keeles. Kõik valdavad seda niivõrd vabalt, et kui Arnold Sinisalu ja Aleksander Toots vene keele väljendeid tsiteerima hakkavad, siis üks alustab ja teine lõpetab. „Saame nad peldikuski kätte ja lööme maha,“ meenutavad nad üht Putini lauset ja juhivad tähelepanu sõnakesele selles lauses, mis on pärit tänavapättide sõnavarast.
See pole nende sõnul juhuslik. Just sealt kihistusest tasub otsida kogu Putini ja tema lähikonna käitumismustreid. Sellel pole midagi ühist Lääne liidritega, kes on tumerohelisi ülikondi kandes erakoolides käinud, hiljem õppinud Harvardis poliitilist filosoofiat ning hoiavad salati söömiseks mõeldud kahvlit alati kõige paremal. Muidugi on nendegi sõnul Venemaal arvukalt intelligentseid, paeluvaid, siiraid ja sooje inimesi, aga ühiskonna põhitonaalsust need ei määra.
„Saame nad peldikuski kätte ja lööme maha,“ meenutavad nad üht Putini lauset ja juhivad tähelepanu sõnakesele selles lauses, mis on pärit tänavapättide sõnavarast.
„Kui tahad tunda Venemaad, siis ära mine Peterburi ega Moskvasse,“ ütleb Aleksander Toots. Ta töötas kunagi pool aastat Kroonlinnas – kiviviske kaugusel Peterburist, kuid inimesed olid sootuks teised. Lauda istuti, müts peas, ja lauakommetest polnud keegi kuulnud. Ümberringi kõik lagunes, toolil kukkusid peaaegu jalad alt ära, aga et keegi oleks midagi proovinud korda teha – seda polnud. „Eh…“ ja löödi käega. Sest on midagi, millest Läänes kunagi aru ei saada: Vene ühiskond on harjunud kannatama. See, mis Pariisis ajaks inimesed tänavatele, ei pane Novosibirski taga kedagi isegi kukalt sügama. „Venemaad ei saa mõista analüüside ja raamatute kaudu,“ lisab Darius Jauniškis. „Sa pead seal tükk aega elama.“
Venemaal pole nad juba ammu käinud, vähemalt mitte ametlikult. Kuid nad on näinud piisavalt Venemaa külasid, kus pole püsivat elektrit, normaalseid tänavaid ega isegi mitte peldikuid. Tõsi, sinna olekski harva asja, sest neis kohtades pole eriti süüagi. On ainult ebamäärane uhkus, et ollakse sedavõrd suured – ja justkui tugevad.
Üks sageli Venemaa väiksemates kohtades käinud inimene kirjeldab sealseid koduloomuuseume: üks tuba kodukandi ajalugu paleoliitikumist kuni aastani 1941, ja seejärel viis tuba aastatest 1941–1945. Teine maailmasõda. Võit natside üle. Ainuke asi, mille üle uhke olla selles armetus kandis, kus otse muuseumi eest algab lõputu poriväli ja siinsamas magab naabrimees nagu unine kärbes.
On neid, kelle sõnul algab 1940ndatest ka Baltimaade kogemus Venemaaga. „Vaata, mida nad teises maailmasõjas tegid,“ ütleb Arnold Sinisalu, kui me räägime Ukraina massihaudadest, vägistamistest, küüditamistest. „See on täpselt sama.“ Tema emapoolsed vanavanemad viidi Siberisse ja mõlemad hukkusid seal. Mida tehakse täna Ukrainas, seda oleme Tallinnas, Riias või Vilniuses kõik juba näinud ning kogenud.
„Kõik tuleb tagasi, miski ei muutu,“ ütleb mulle vanaisa sünnipäeval üks 90aastane endine hambaarst. Vanaisa saab 96 ja mõned kuud hiljem saadab ta mulle artikli mustandi, kus kutsub üles loobuma väljenditest nagu „nõukogude võim“, sest mingeid nõukogusid polnud. „Vene impeeriumi lagunemise järel tunnistati pahadeks ainult käsutäitjad,“ kirjutab ta vihaselt. Ta pole sellega nõus. Seda kõike tegi Vene ühiskond tervikuna.
„Pole rahvuseid ega spetsiifilist ühiskonda,“ vaidleb vastu üks mu tuttav venelane, kirglik sõjavastane. „Niinimetatud rahvad on minu meelest instrument, millega suured imperialistlikud konglomeraadid võitlevad omavahel Ukrainas praegu globaalse domineerimise pärast. „Kärnkonn kepib madu“ tööinimeste elude ja saatuste kulul - mis rahvustest me siin räägime…“
Balti julgeolekuteenistuste inimesed ei kirjelda aga Venemaa imperialismi ja brutaalsust mingi sõjalise taktikana, vaid ühiskonna üldlevinud hoiakuna. „Ma arvasin, et aastate jooksul on nende mentaliteet muutunud ja nad on teinud sõja järel mingeid järeldusi. See oleks normaalne,“ ütleb Jauniškis. „Aga ma eksisin.“
Kuidas saakski Venemaa teha järeldusi, kui nad pole kunagi pidanud vastutama. Teises maailmasõjas suutsid natsid korraks julmuse edetabelis esimeseks tõusta ja see on pannud Venemaa poolt tehtu unustama. „Nad pole pidanud kunagi vastutama,“ ütleb Arnold Sinisalu. „Ja see on tekitanud karistamatuse tunde.“
Impeerium
Mulle ei öelda tema nime ka küsimise peale. Tean vaid eesnime ja seda, et ta on ajaloolane ning töötab kõrvuti luurajate ja detektiividega Eesti kaitsepolitseis. Ajaloolase (ütleme näiteks, et tema nimi on Peeter) ülesanne on aidata lahti harutada Nõukogude okupatsiooni ajal 1940ndatel ning hiljemgi tehtud kuritöid. Ent kuna tegemist on Venemaaga, on neist palju kasu ka tänase mõistmisel. Keegi ei kasutaks natsiajaloo uurijaid Angela Merkeli või Olaf Scholzi paremaks analüüsimiseks, kuid Venemaa puhul pole miski muutunud.
Peeter uurib, kuidas valmistati ette ja viidi läbi küüditamisi või mida tehti metsavendadega. Ta on otsinud KGB salakalmistuid ning tuhninud arhiivides, leidmaks tõendeid, kuidas Vene okupatsioon tähendas kõige muu hulgas ridamisi inimsusevastaseid kuritegusid.
Ta räägib vahel Arnold Sinisaluga, kes Peetri sõnul on „üle keskmise ajaloohuviline“. Sellel on kindel põhjus. „Viimastel aastatel taaselustub kõik elavamalt, kui me oleksime arvanud,“ ütleb Peeter. Ta tuleb arhiivist välja ning loeb päevauudiseid ja näeb, et mingit vahet pole – mis toimus toona, juhtub ka nüüd. „Vahepeal tundus, et nende taktikad kuulusid ajalukku,“ lausub Peeter, „aga nad tulevad nüüd täpselt samal kujul tagasi.“
Ja ometi oli ta üllatunud, kui hakkasid tilkuma esimesed uudised Vene brutaalsusest Ukrainas. „Ma arvasin, et minnakse tagasi vana retoorika juurde,“ ütleb Peeter, „aga et minevik tuleb tagasi kõige robustsemal ja labasemal kujul, oli üllatus.“ Küüditamine. Vägistamine. Võitlus justkui bandiitide vastu, tegelikult aga lastakse lastele kuul pähe.
Meie ees laua peal on kaitsepolitsei logoga kalender. On parajasti juuli ning ma märkan, et kalendri alaossa on kirjutatud: „Lahingute algus Sinimägedes.“ Need lahingud toimusid peaaegu 80 aastat tagasi, ja ometi tuletatakse neid igal aastal vastuluure inimestele meelde. Sest ajalugu on Venemaal rohkem kohal kui ükskõik kus mujal.
„Meie järeldused Venemaa kohta ei ole viimased 30 aastat muutunud,“ ütleb Normunds Mežviets. Neist olulisim on järgmine: Venemaa tahab saada impeeriumiks ja sellel teel vahendeid ei valita. „Nende jaoks pole olemas riike,“ ütleb Peeter, „vaid ainult alad ja territooriumid.“ Nende naabruses on ainult vasallid või alluvad – kolmandat võimalust Venemaa jaoks pole. „NSVLi lagunemisega ei lepita kunagi,“ lausub Mežviets. Nagu Vene juhid ise on öelnud: Venemaa lõpeb seal, kus ta peatatakse.
„Neil on vallutajate mõttelaad,“ ütleb Darius Jauniškis. „Kõik ümberringi on vaenlased.“ Baltimaade vastuluurajad usuvad, et ametlikud küsitlused peegeldavad kõigest hoolimata päris hästi sealse ühiskonna arvamusi. „Nad tunnevad ennast nagu lapsed, keda on solvatud ja kes nüüd otsivad kättemaksu,“ lausub Jauniškis. Nõukogude mõttelaad istub tema sõnul ühiskonnas nii sügavalt sees, et isegi vastupanu pärineb kusagilt 1970ndatest: istutakse köögis, juuakse viina ja kirutakse, aga kui juba välisuks selja taga sulgub, minnakse kuulekalt tööle ja nühitakse seal kenasti õhtuni. Normunds Mežvietsi sõnul pole küsimus aga sugugi ainult Nõukogude Liidus, vaid vallutajate mõttelaad on Venemaal palju sügavam.
Üllatuslikult ütlevad nii Eesti, Läti kui ka Leedu vastuluure juhid ühe ja sama nime, kui ma tahan teada, kust saab alguse Venemaa tänane mõttelaad – Ivan Julm. Peaaegu 500 aastat tagasi elanud valitseja, kes pidas edukaid vallutussõdu ning torkas silma erakordse julmusega, tappes vihahoos isegi oma poja. Tänane jõhkrus ja soov laieneda on Ivan Julma julmus ja imperialism.
Üllatuslikult ütlevad nii Eesti, Läti kui ka Leedu vastuluure juhid ühe ja sama nime, kui ma tahan teada, kust saab alguse Venemaa tänane mõttelaad – Ivan Julm.
Ivan Julma pidamine tänase Venemaa juureks ei ole Baltimaade vastuluure inimeste fantaasia. Alles hiljuti luges Peeter uutest Vene propagandamaterjalidest pikka ülistavat artiklit geenius Julmast – eeskujust. Ajalugu kasutab Venemaa üha rohkem enda oleviku käikude õigustamiseks. Ausambad, kus on koos valgekaartlane ja punaväelane, all aga tekst: „Mõlemad võitlesid Venemaa eest.“ Peeter hakkab peaaegu naerma, kui sellest räägib.
Ajalooliselt on see absurdne kooselu, kuid Venemaal on kõik võimalik. Imperialism, lakkamatu laienemine ja samas natsionalism, kõige keerutamine venelaste ümber – isegi säärane jabur kooslus on Venemaal võimalik ning muudab võimatuks igasuguse normaalse arengu.
Ent mitte ainult Arnold Sinisalu pole ajaloohuviline. Aleksander Toots teab oma suguvõsa ajalugu 300 aasta taha ja hakkab sellest kõneledes harvanähtavalt hoogu minema. Toots on ühe vanaema poolt baltisakslaste järeltulija. Rahvuste vaheline umbusk ei ole tema jaoks võõras: kui vanaema otsustas abielluda eestlasega – lihtsa talupojaga –, tekkis sellest suguvõsas suur konflikt. Kõik kirjad, mis sellest kõnelevad, on Toots hoolikalt alles hoidnud.
Kuid ajaloost huvituvad ka Vene eriteenistuste inimesed. „Viimastel aastatel on väga suur rõhk pandud ajaloo kaudu oleviku kujundamisele,“ ütleb Normunds Mežviets. Ajalugu tähendab Vene eriteenistuste jaoks ennekõike konflikte ja sõdu. Nende kaudu luuakse pilt, mille eest üldse sõditakse, ja julgeolekuinimesed on Peetri sõnul saanud „erilise doosi ajalugu“. Sealt tulebki nende soov mitte ainult laieneda, vaid ka kätte maksta.
Pettumus Läänest mahajäämise pärast on pannud kas rõhutama Venemaa erilisust või siis solvuma, tigetsema, arvama, et Venemaalt on midagi ära võetud. „Venelasi ei huvita tõde,“ ütleb üks mu venelasest tuttav, „vaid õiglus.“ Isegi kui see ajalooline õiglus on vaid õhuke fantaasia.
Praeguse Prantsusmaa mõistmiseks ei pea kaevuma eriti sügavale koloniaalajalukku. Venemaa puhul on teisiti. Kõik on siin mineviku rütmide timmitud jätk. Praegused Venemaa eriteenistused olid jahmatavalt sarnasel kujul olemas juba sajandeid tagasi ning isegi nüüdse propaganda põhilaad on vormitud tsaariajal. Süüria ja Afganistani sõda mängiti täpselt samal kujul läbi juba Põhjasõjas ja Liivi sõja ajal – mõõkade asemel on nüüd küll tankid ja kannuste asemel kirsad, kuid soovid ja käitumine (ning võib-olla isegi osa varustusest) on ikkagi sajandite tagant.
Tänase Vene armee julm kultuur on sinna istutatud juba GULAGi ajal ning see pole juhuslik, vaid süsteemne. Kivistunud hierarhiad, suutmatus arvestada eripärasid, ainuvalitsejate elamine infomullis ja samas rahva igatsus ainuvalitseja järele, mida võib-olla on Läänes kõige raskem mõista – see kõik on Venemaal juba sajandeid, ja on ka edaspidi.
Praegused Venemaa eriteenistused olid jahmatavalt sarnasel kujul olemas juba sajandeid tagasi ning isegi nüüdse propaganda põhilaad vormiti valmis tsaari ajal.
Mulle ei räägita Baltimaade eriteenistuses mitte Putinist, vaid meenutatakse hoopis Peeter Esimest, kes tappis kõik rootslasi pooldanud venelased. „Peksa omasid, et võõrad kardaksid,“ alustab Arnold Sinisalu ja lõpetab Aleksander Toots venekeelse põhimõtte. „Vägivald on nende ajalooline muster ja see ei muutu,“ lisab Sinisalu rahulikult oma ümmarguste prillide tagant. „Inimelul ei ole seal mingit väärtust.“
Tänane Butša ei ole ainult Butša, vaid Katõni kordus. Olenivka vangla õhkulaskmine on koopia Sambiri vangla plahvatusest, kus hukkus 80 aastat varem 1200 naisvangi. Ajaloolased vaatavad Ukrainat ning miski ei tule neile seal üllatusena. Sest Ukraina ei ole ainult Ukraina. See on ka 1940ndate Eesti, Läti ja Leedu.
Nad pole nagu meie
„Nad tunnistavad ainult jõudu,“ ütleb Jauniškis. „ja kui sa kasutad ka ise jõudu, võivad neist saada isegi sinu sõbrad.“ See on midagi hoopis muud kui pintsakutes diplomaatia või isegi normaalsed läbirääkimised, millega Lääs on harjunud.
„Venemaal on kaotus see, kui mõlemad pooled midagi saavad,“ ütleb üks Eesti ettevõtja, kes on aastakümneid sõlminud keerulisi äritehinguid venelastega. „Nende jaoks peavad ka läbirääkimistel olema alati võitjad ja kaotajad.“ Ja võitjad saavad olla ainult nemad. „Diplomaatia on seal nõrkuse märk,“ ütleb Normunds Mežviets. „Venemaa aktsepteerib ainult jõudu. Läänel on seda raske mõista, sest seal tuntakse hoopis teisi väärtusi – ja arvatakse, et nii ka teised.“
Darius Jauniškis võrdleb Venemaa ühiskonda keskaegsete mongolitega. Kunagi võitles Leedu koos Vene vürstidega mongoli hordide vastu, kuid vaadates Vene sõdurite ja ohvitseride käitumist, on tal tunne, et ollakse vahetanud poolt. „Nad on loomad,“ ütleb ta rahulikult. „Ma ei tahaks mõelda nii primitiivselt, et seal ühiskonnas ollakse sellised kurjad,“ ütleb Peeter. „Ma tahaks midagi üllamat uskuda. Aga nii lihtsalt on.“
Jauniškis teab, et niimoodi öelda pole korrektne. Küsimus polegi muidugi mingis rahvuslikus iseloomujoones – justkui kõik venelased oleks sündinud halbadena. „Põlvkondade kaupa on inimesed sündinud muinasjuttudesse, kus elu on sitt, ja peaaegu kunagi pole olnud väljendusvabadust – mida siis oodata?“ ütleb üks inimõiguslane, kes pole nõus, kui tervelt rahvuselt võetakse inimlik palg. Peame rääkima mitte venelastest, vaid Venemaa ühiskonnast.
Meile tuletatakse meelde, et Venemaa – see on ka Tšehhov ja barankad, suur süda ja lahkus, vagadus ja Dostojevski. Aga mida kirjutas Dostojevski? Et vene inimene suudab kõike olla ainult radikaalselt – kas radikaalselt hea või radikaalselt kuri, kirjutab Dostojevski. Üks tema kangelasi võtab kord taskust „rahvusliku argumendi – tohutu rusika, soonilise, pahkliku, ruskete karvaudemetega kaetud rusika“ ja kõigil on selge, et kui see „sügavalt rahvuslik argument kindlalt mõnd objekti tabab, siis jääb tõesti ainult märg plekk järele“.
Arnold Sinisalu loeb näiteks huviga Ljudmila Ulitskajat, vaatab tema intervjuusid ja oli isegi veidi üllatunud, kui kirglikult Ulitskaja sõja vastu on ning ometi Venemaalt enne sõda ei lahkunud „Aga noh,“ ütleb Sinisalu, „siis ma vaatasin lähemalt ja tuleb välja, et ta polegi päriselt venelane, vaid hoopis juut.“ Aga mida öeldakse juutide kohta Venemaal? „Ühe juudi eest annaks ma terve tosina ukrainlasi,“ lausutakse ühele Sergei Dovlatovi tegelasele.
Ukraina põlgamine ei ole Putini fantaasia. Sellel on palju sügavamad juured ning enne üht intervjuud kuulsa Vene teatrijuhiga hoiatatakse mind, et üldiselt on tegemist liberaalse antiputinistiga, kuid pärast Krimmi vallutamist oli ta leidnud: õige samm. Sest ukrainlased pole inimesed.
Darius Jauniškis kasutab Venemaast kõneledes korduvalt väljendit „eripärane mõtteviis“. See pole meie ökosüsteem. Seal kehtivad oma reeglid, oma väärtused. Isegi naljad on erinevad. Baltimaade vastuluurajad on korduvalt proovinud läänlastele rääkida Vene anekdoote ja vastupidi – kuid keegi ei naera, sest ei saa aru, kuidas saab see naljakas olla. Ainult Balti riikide inimesed naeravad mõlema peale.
„Oleks liiga lihtne öelda, et venelaste mõttelaad on selliseks kujunenud propaganda mõjul,“ ütleb Darius Jauniškis. „Imperialism, šovinism, brutaalsus – need on nende hariduses, kasvatuses ja kultuuris, aga ka nende väärtustes sees. Ja nii juba sajandeid.“ Et see võiks muutuda, seda Jauniškis – ega keegi teine, kellega ma Balti vastuluureteenistustest räägin – ei usu.
Miski ei muutu
Kui Balti riigid 1991. aastal taasiseseisvusid, muutus ka Venemaa korraks demokraatlikumaks. Toimusid justkui valimised, räägiti avalikustamisest, kõik näis pöörduvat paremuse poole. Kuid pöördesse usuti ainult Läänes. „Meie tegime oma plaanid arvestusega, et hiljemalt aasta pärast on Venemaa taas endine ja impeerium tuleb tagasi,“ ütleb toona Eesti riigiministriks olnud Raivo Vare, kes on kogu elu Venemaa vastu huvi tundnud ja omal ajal seal 17 aastat elanud. Toonane arvestus põhines tema sõnul „elukogemusel“. „Kuid olime liiga optimistlikud,“ lisab ta siis. Läks mööda vaid mõni kuu ja Venemaa hakkas manipuleerima Eestit… naftaga.
Mitte miski ei muutu, ütlevad mulle kõik Balti vastuluure inimesed. „Juba koolides öeldakse Venemaal, et Balti riigid on meie jaoks kadunud ainult ajutiselt,“ ütleb Peeter.
Mitte miski ei muutu, ütlevad mulle kõik Balti vastuluure inimesed. „Juba koolides öeldakse Venemaal, et Balti riigid on meie jaoks kadunud ainult ajutiselt,“ ütleb Peeter. Ta paneb käed ümber kohvitassi ja ütleb siis: „Venemaa-taolist riiki ei saa Puškin juhtida.“ Ta ei usu, et asjad läheksid paremaks isegi siis, kui Aleksei Navalnõi mingi ime läbi Venemaa juhiks saaks. „Mõttelaad on endine,“ ütleb ta. „Puhastus peaks olema totaalne. Aga seda ei juhtu.“ Noored on käega löönud, süsteem massiivne, meeleavaldused ei jõua kuhugi, kõik Lääne hellitatud lootused rahulikuks demokraatlikuks muutuseks on äärmiselt naiivsed ja vaatavad mööda Venemaa ajaloost, mõttelaadist ning tegelikkusest.
Eesti suursaadik Ukrainas Kaimo Kuusk seisis alles hiljuti Izjumi massihaudade serval ning käis vaatamas sealseid piinakambreid. Talle öeldi, et piinajad polnud burjaadid, vaid rääkisid elegantse Peterburi või Moskva aktsendiga. Ainuke, mis midagi võiks muuta, on Venemaa kaotus Ukraina sõjas. „Ajalooliselt on Venemaa vastu mõjunud alati jõud,“ ütleb Peeter. „Kuidas ka ei tahaks muud lahendust leida – seda pole.“
„Me ei näe praegu mingit jõudu, mis suudaks Venemaal demokraatlikke väärtusi levitada,“ ütleb Darius Jauniškis. „Nad nõuavad kõigi teiste riikide austust ja seda ainult läbi brutaalse jõu.“ Normunds Mežviets paneb peopesad kokku ja loetleb kiretu ilmega Läti vastuluure strateegilise hinnangu põhipunkte. Venemaa Ukrainat ei valluta. Putini mõttelaad hakkab muutuma, aga millal, seda ei oska öelda. See sõltub mitte ainult temast või Venemaast, aga ka Lääne aktiivsusest. Siis peab Mežviets väikese pausi. „Aga Venemaa mõttelaad ei muutu,“ ütleb ta. „Isegi Putini surm ei muuda midagi. Meie piirkonnale on Venemaa alati oht ja mitte tema liidrite tõttu.“
Kõigi kolme Balti riigi vastuluure juhid tajuvad, et Ukraina ründamine ei tähendanud muutust Venemaal, küll aga Läänes. Nüüd on ka sealsel poliitilisel tasandil tasapisi aru saadud, et Venemaad ei ole võimalik kohelda samamoodi nagu teisi riike – kuid see piir on õhuke. Endiselt räägitakse Putini sõjast. Sellest, et tavalisi venemaalasi ei tohi taga kiusata. Me peame olema mõistvad ja humanistlikud, sest muidu ei ole me eurooplased.
Vastuoluline kokteil, kus Lääne väärtuste nimel peame end veenma, et ukrainlaste surnukehad on vaid mõne hullumeelse sõjafanaatiku tegu, mitte sajandeid kestnud ja alati karistamata jäänud palju laiema mõtteviisi tulemus. Paljud on valmis päästma Putini nägu – ja selle hinnaks olgu ukrainlaste surnukehad, kellel on nöör kaela ümber ja nägu minema pühitud.
Mitte ainult Venemaa ei lähtu ajaloost. „Roosevelt oli naiivne,“ ütleb Arnold Sinisalu, kui ta meenutab, kuidas Roosevelt proovis Stalinit enda liitlaseks tõmmata ning selle nimel ohverdas Baltimaad. Ta meenutab, kui pahased oldi Ameerika Ühendriikides, kui ühes Läti filmis võrreldi kommuniste natsidega. Lääne optimism Venemaa suhtes on olnud pikaajaline – kuigi alati on see olnud põhjendamatu. „Läänes on olnud palju küünilist omakasupüüdlikkust,“ ütleb Arnold Sinisalu. „Poliitiline juhtkond andis alati ette mängureeglid, et Venemaaga tuleb kuidagi ikkagi suhelda.“ Kui ma küsin, mis tundeid temas Lääne suhtumine tekitas, kehitab Sinisalu õlgu. „Mis tundeid ta ikka tekitada saab,“ ütleb ta. „Igatahes mitte positiivseid.“
Ka tema sõnul on asjad läinud pärast Ukraina sõja algust Läänes paremaks, kuid mitte piisavalt. Kui keegi räägib sellest, et käimas on vaid Putini sõda või et Venemaa ei tohi nägu kaotada, nimetab Arnold Sinisalu seda „lolliks jutuks“. Ajaloohuvilisena mäletab ta hästi: Venemaal on pööre olnud alati ainult siis, kui nad on mingi sõja kaotanud.
Võimalik, et varsti kaob ka Baltimaade julgeolekuasutustest täpsem Vene teadmine – uued põlvkonnad on kokku puutunud küll kohalike venelastega, aga mitte enam Venemaaga ning see on hoopis midagi muud. Küsimus pole rahvuses, vaid kasvukeskkonnas. Nooremad põlvkonnad ei oska enam vene keelt, ei taju nüansse, võivad eksida detailides. „Ma olen minevikupärand,“ lausub Toots. Kas uus põlvkond tähendab naiivsust? „Vastupidi,“ ütleb Jauniškis. „Neil on nende vanemate põlvkonna kogemus.“
Pärast sõja puhkemist on Venemaa luuretegevus Balti riikides natuke nõrgenenud, kuid kõik usuvad, et vaid ajutiselt. „Minu töö on viimased 15 aastat olnud võrdlemisi rutiinne,“ lausub spioonikütt Aleksander Toots rahulikult ja nimetab vastase spioonide tabamist „liinitööks“ ning oma tööd „eluviisiks“. Suurel tasandil pole tema sõnul mingeid muutusi toimunud. Ainsad üllatused on taktikalised.
Kui me vestleme 2021. aasta suve alguses, räägib ta Venemaa mõjutustegevusest koolides või mõnest transiidiärimehest, kes sooviks paremaid suhteid kolossaalse impeeriumiga. Aasta hiljem on kõik muidugi teine, vastase tööriistad on vahetunud, kuid siingi saab valmis olla. „Kui lähed ootusega, et nad on samasugused nagu meie, saad petta,“ naeratab Toots.
Ta teenis kunagi Vene sõjaväe raketiväeosas Ukrainas ning pidi kord kahe ööpäevaga valmis ehitama suuremat sorti asfaltplatsi. Neil polnud killustikku, asfalti ega ühtegi masinat. Polnud ka viina, millega seda kõike oleks saanud kohalikelt osta. Ometi oli plats kahe päeva pärast valmis. Teerull varastati ja kõik muu tassiti kohale jumal teab kust. „Pead olema loominguline,“ lausub Toots.
Kui puhkes Ukraina sõda, vaatas ta ühel nädalavahetusel teise maailmasõja aegseid Nõukogude propagandaplakateid ja tal tuli idee. Helistas mõnele kolleegile, arutati kiirelt asjad läbi ja juba pühapäeva õhtul hakati trükikotta saatma faile. Mõne päeva pärast riputati Eesti piiripunktidesse üles plakatid, kus hoiatati Venemaa eriteenistuste värbamiskatsete eest ja kutsuti neist teada andma. Kui edukas see kampaania oli? „Mul on valikuline mälu,“ muigab Toots, kuid tunnistab, et pöördujaid oli hämmastavalt palju.
Üks meie kohtumisi Tootsiga lükkub nädalate kaupa edasi. „Tootsi ei ole,“ ütlevad kaitsepolitsei pressiesindajad. „Tal on Narvas kiired ajad,“ lisab Arnold Sinisalu napilt. See on ootuspärane. Narva tanki äraviimise ajal oli Toots valvamas Ida-Virumaal – oma kodukandis, eestlaste ja venelaste keskel. Kui Toots Narvast tagasi jõuab, ei ole ta eriti erutunud. Kõik läks plaanipäraselt, kuid see ei tähenda, et kergelt. Vene luureteenistused väga aktiivsed ei olnud. Kuid rahutuste vältimiseks tuli teha paraku seda, mis ainsana mõjub – viia pooleldi jõuga võimalikud „vajalikud isikud“ plate peale.
Üks meie kohtumisi Tootsiga lükkub nädalate kaupa edasi. „Tootsi ei ole,“ ütlevad kaitsepolitsei pressiesindajad. „Tal on Narvas kiired ajad,“ lisab Arnold Sinisalu napilt. See on ootuspärane.
Võimalik, et Narvast koju jõudes pani Toots peale vene muusika. Ta kuulab seda sageli ja räägiks Kinost või Akvariumist hea meelega ka kolleegidega, kuid nende seas on pigem ajaloolased kui melomaanid. Me kohtume üldse kolm korda ja Toots räägib pikalt Venemaast, kuid napilt endast. „Võib-olla on need üldse minu viimased intervjuud,“ ütleb ta. Viimase tosina aastaga on Tootsi juhitud üksus tabanud ja kohtu ette viinud 21 Vene spiooni, kes kõik on ka süüdi mõistetud. Ma ei tea, kas Aleksander Toots peab silmas järjekordse spiooni kinnipüüdmist, kui ta vestluse lõpus ütleb: „Oodake. Veel enne aasta lõppu on uudiseid tulemas.“
Leedu vastuluure midagi säärast ei luba, aga Ukraina lippudega palistatud Vilniuses mingeid väsimuse märke ei ole. Darius Jauniškise isa ütles mõned nädalad pärast sõja puhkemist, kuidas ta poleks kunagi uskunud, et näeb oma elus veel ühte sõda. „Ühel päeval ärkavad venelased üles ja saavad aru, mida nad teinud on,“ usub Jauniškis. „Ja nende süütunne on siis väga valus.“
Kui ma lahkun Läti VDD peakontorist ja mulle antakse tagasi pääslas konfiskeeritud pastakad, küsin ma turvamehelt, kas tal on tavapärasest kiiremad ajad. Ta noogutab, kuid ei ütle sõnagi.
Sõidan tagasi Eestisse. Mõned päevad hiljem toimub vanatädi sünnipäev. Ta saab saja-aastaseks ning on tema laste sõnul heas vormis, mõistus lõikab ning alles mõned aastad tagasi ronis ta ise katusele korstnapühkijat õpetama. Ainult et pärast 24. veebruari pidi ta rahutult magama. Luges uudiseid Venemaa sissetungist Ukrainasse ja und enam ei tulnud.
„Ta kardab,“ ütlevad tema lapsed mulle. „Ta kardab, et vägistajad tulevad taas.“
Sisuturundus
