Unetud ööd ja liitreid kohvi: ajakirjanikud kirjeldavad lugejate seas hinnatud sõjapäeviku sündi

Täiemahulise sõja puhkedes sai Eesti Ekspressi sõjapäevikust kiiresti lugejate igaõhtune lugemisharjumus. Autorid kirjeldavad, kuidas formaat sündis ning mis on selle fenomen.

Sõjapäeviku looja Indrek Lepik ärkas 24. veebruari hommikul Järvamaal oma ämma ja äia juures. Telefoniekraani vaadates taipas ta kohe, et on vaja sõita Tallinnasse, toimetusse.

„Järgmised kaks ööd veetsingi toimetuses,“ meenutab Lepik. Esimesed paar nädalat läksid tema sõnul kui lennates: „Tol hetkel väga ei mõtle, kas on lihtne, raske, kurnav või mitte, sest nii suur adrenaliin on sees.“

Sündmused arenesid päeva jooksul aga nii kiiresti, et õhtuks olid ajakirjanikud küsimuse ees, mida siis kokkuvõtteks öelda saab. „Esimese sõjapäeviku pealkiri oligi „Mis täna Ukrainas juhtus?“ ja see saigi kandvaks ideeks – anda lihtsalt hea ülevaade toimunust,“ räägib Lepik.

Loe ka: „SÕJAPÄEVIK (1. päev) | Mis täna Ukrainas juhtus?“

Täiemahulise sõja esimesi hektilisi nädalaid kirjeldab ka Joosep Tiks: „Ma ei kujuta ette, mitu liitrit kohvi selle aja jooksul ära sai joodud või mitu pakki suitsu tehtud. Mõlemat läks tohutult.“ Tiks arutleb sõjapäeviku fenomeni üle ning leiab, et selline formaat on lugejale mugav, sest ajakirjanikud teevad valiku päeva kõige olulisemast. „Infot on nii palju. Kuidas sa seda kõike jõuad endasse kahmata? Keegi ei jõua kõiki neid uudiseid läbi lugeda.“

Ka Greete Lehepuu on veendunud, et lugeja ei jaksa ega peagi igat uudist lugema. „Eestlastena me elame väga ukrainlastele kaasa ja tahame teada, kuidas neil läheb, aga me ei jaksa terve päev neid uudiseid jälgida. Nädala lõpus loed kas või need kõik viis-kuus-seitse sõjapäevikut läbi ja oled kursis.“

Ajakirjanike meenutusi sõjapäeviku loomisest vaata pikemalt juba videost.

Loe ka Ekspressi „Sõjapäevikute“ arhiivi.

Soovid päevikut igal õhtul oma e-postkasti? Selleks hakka meie digitellijaks.