Keskaegne arstikunst naaseb: vaglad soodustavad haavade paranemist kiiremini kui tavalised sidemed

„Tabu takistab inimestel seda võtet kasutamast,“ räägib arst Ronald Sherman vaglaravist. „Kuid paljud praktikud, kes on seda esimest korda proovinud – isegi kui see on neile viimane abinõu –, on näinud, mida sellega on võimalik saavutada.“

1990. aastatel rändas Ronald Sherman mitu pikka kuud Lõuna-Californias kärbseid püüdes. Nakkushaiguste uurimisele spetsialiseerunud diplomeeritud arstina huvitus Sherman võimalikust uuest ‒ ja ka väga vanast ‒ haavade puhastamise viisist.

Meditsiinikoolis oli ta kirjutanud uurimistöö vaglaravi ajaloost, ajades jälgi, kuidas need jubedad elukad aitasid tervendada sõdureid Napoleoni sõdades, Ameerika kodusõjas ja esimeses maailmasõjas. Nüüd tahtis Sherman vaklu testida kaasaegses keskkonnas. Probleem? Keegi ei kasvatanud ega müünud selliseid kärbseid, mida arst vajas ‒ nii ta läks ja püüdis need ise kinni.

Kui kärbsed olid kogutud ja „niipea, kui kõik naermise lõpetasid“, asus Sherman tööle. Esimeste patsientide vakladega ravimise tulemused olid muljetavaldavad, kuid sellegipoolest oli tal raske oma esialgseid uurimistöid avaldada. Üks ajakiri teatas tagasilükkavas kirjas: „Käsikirja avaldamist võib tõlgendada kui toetust iidsele raviviisile.“ Kuid Shermani sõnul on „täna samas ajakirjas tõenäoliselt igal aastal kaks või kolm artiklit ravist vakladega!“.