Kirjanike liidu noored: vaimse tervise häireid on nii palju, et inimesi enam ei huvita see, kui kellelgi läheb halvasti

Ajal, kui Eesti kirjanike liidu vanemad liikmed on tuliselt vaielnud, kas kirjanike maja seinalt peaks eemaldama küüditaja Juhan Smuuli bareljeefi, on sama liidu noortel hoopis muu südamel.

Ekspress käis uurimas, millest nemad siis mõtlevad. Kirjanike maja kolmanda korruse katusetoas sädistavad paarkümmend noort. Värvilised lainerid, silmalaud ja huuled. Heledamaks ja tumedamaks värvitud juuksed. Ninaneedid ja arvukad kõrvaehted. Lohmakad kampsunid ja laiad püksid. Converse’i ketsid ja Dr. Martensi saapad.

Need on Z-generatsiooni boheemlased, kes kibelevad jagama oma loomingut. Toa keskele sätitakse tool ja ei pea ootama minutitki, kui juba annab end üles järgmine esineja.

Nad loevad luuletusi armastusest, sõjast ja eneserahuldamisest; sellest ajast suvel, kui saad aru, et kohe on august ja kõik on läbi; suitsusaunast ja õllest; Eesti ja Soome suhetest; inimeste matmisest ja muudest surmaga seotud toimingutest: miks selle eest peab ometi maksma?

„Kõigil ta sõbrannadel on seksmänguasjad, tal olen ainult ma; öelge mulle nüüdsest Dildomar,“ kõlavad luuleread ka kitarri saatel.

Hiljem räägivad nad vaimse tervise muredest ja maailmas oma koha leidmisest. Hirmudest tehisintellektiga seoses ja sellest, et kohustuslik kirjandus võtab lugemishimu ära. Noored avavad oma mõttemaailma ka töötamise, kuuluvustunde, kodanikupalga ja kohustusliku kaitseväe kohta.