Eero Merilind: keeleprobleemid Eesti tervishoius on oht patsiendi tervisele

Praegu on tekkinud kaks plahvatusohtlikku olukorda – kui eesti keelt mitteoskav patsient tuleb arsti juurde ja kui eesti keelt mitteoskav meditsiinitöötaja peab tegema tööd Eesti tervishoiusüsteemis.

Eesti taasiseseisvumise aastal sündinud on tänaseks 32-aastased. Seda on piisavalt, et osata riigikeelt. Ometi kuuleme nüüdki, et inimesed ei oska riigikeelt ning sama probleem on ka meditsiinipersonaliga. Kui 32 aastaga ei ole suudetud ega tahetud eesti keelt selgeks saada, näitab see, kui tähtis on ühtne eestikeelne haridussüsteem alates lasteaiast. Praegune olukord võib ohtu seada ka patsientide elu.

Lugedes Eesti Ekspressi lugu intensiivraviõe Kadri kogemustest, et tema töökohas ei ole võimalik riigikeeles suhelda, tuleb meelde tuletada, et eesti keele oskus on tervishoiusüsteemis töötamisel kohustuslik. Arstil on ühelt poolt vajalik inimesest aru saada ja peame olema kindlad, et patsient saab nõuannetest ning ravisoovitustest aru. Teisalt ei ole võimalik, et arstile pannakse kohustus osata kõiki maailma keeli.

Eestis on mitmeid rahvusi, kes võivad vajada arstiabi, aga ei oska ennast riigikeeles väljendada. Nii näiteks otsib Tervisekassa tikutulega taga perearste, kes saaksid võtta välismaalasi oma nimistutesse. Enamik arste oskab inglise keelt, aga saksa, prantsuse, hispaania või muus keeles rääkija võib meil jääda hätta.

Paljudes riikides (Kanada, Saksamaa, Rootsi, Ühendkuningriik) kasutatakse riigikeelt mitteoskavate inimeste abistamiseks tõlke, kes aitavad ületada keelebarjääri arsti ja patsiendi vahel, tagades seeläbi patsiendi tervise ja ohutuse. Meilgi võiks eesti keelt mitteoskav inimene tulla vastuvõtule tõlgiga või kasutada videotõlgi teenust. Selline teenus töötab hästi kuulmis- ja/või kõnekaotusega inimeste abistamisel.

Puuduliku keeleoskusega tervishoiutöötajate eest vastutab asutuse juht ning lahenduseks on keeleõppe korraldamine töökohal. Riigiasutustes on võimalik õppida võõrkeeli, seesama võimalus peab olema tagatud ja rahastatud ka tervishoiuasutustes. Kolmas võimalus on maksta tervishoiutöötajale täiendava keeleoskuse eest lisatasu.

Olukorrad, kus patsiendid võivad jääda ilma vajalikust ravist või kogevad keelebarjääri tõttu hooletust, on täiesti vastuvõetamatud. Seega peab Eesti tervishoiusüsteem käsitlema seda probleemi tõsiselt, sest see puudutab otseselt patsientide elu ja tervist ning võib rikkuda usalduse meditsiini vastu.

On aeg tegutseda ja tagada, et kõik patsiendid saavad võrdselt professionaalset ja ohutut ravi, olenemata nende keeleoskusest.