Juba 13. sajandil võis Eestis trahvi saada omavolilise metsaraiumise eest. Kasvavad linnad vajasid palju puitu

Riigimetsast raiutud puidu odava müümise ümber sel suvel puhkenud skandaalis polnud midagi iseäralikku. Aegade algusest saadik on eestlastele tundunud, et riigi- ja sageli ka eramets on igaühe oma.

Muinas-Eesti oli metsarohke maa. Kui ristisõdijad suundusid 1211. aastal Pärnu jõe suudmest piki jõge Sakala põhjaosa elanikke karistama, siis tuli neil endile teed rajada läbimatutes metsades ja soodes. Rännak kestis kolm päeva ja läks maksma poolte hobuste elu. Kui Riia piiskopi sõdalased, orduvennad, liivlased ja latgalid lõpuks kohale jõudsid ning sakalasi nottima asusid, siis põgenesid need „metsade pimedaisse pelgupaikadesse“, ütleb Henriku Liivimaa kroonika.

„Seega leidus metsa rohkesti ja kuna metsakasutus oli üldiselt tagasihoidlik, siis ei tuntud sel ajal meil kuskil metsapuudust ja seega puudusid ka igasugused metsakasutust kitsendavad normid,“ kirjutas tulevane metsateadlane Aleksis Ostrat 1939. aastal Tartu ülikooli metsaosakonnas kaitstud diplomitöös „Omavoliline raiumine ja selle kohta kehtivate normide ajalooline areng Eestis“. Muistse vabaduse ajal võis igaüks vabalt metsa raiuda.