24.09.2024, 21:00
Alasti tõde raskest haigusest. Jaak Roosaare otsustas ära rääkida, kuidas ta Planet42 krahhiga samal ajal ise kokku varises
Roosaare nõustus Ekspressile andma oma esimese – ja arstide tungival soovitusel mõneks ajaks viimase – detailse, sügavalt eraelulise intervjuu pärast juhtunut. Ilma midagi ilustamata. „Ma justkui suringi ära kolmeks ja pooleks nädalaks.“
FOTO: | Delfi Meedia
Augusti alguses hakkasid internetis levima videod Tallinna kesklinnas liikuvast mehest, kes karjub midagi bitcoin’idest, kannab vaid botaseid ja on selgelt segaduses.
See mees oli Jaak Roosaare (42), paljude eestlaste eeskuju investeerimise alal, menuraamatu „Rikkaks saamise õpik“ autor.
Meedia survel tunnistas tema abikaasa Maria, et mehe tervis ei pidanud suurele tööpingele vastu, teda tabas ootamatu tõsine terviserike ja ta vajab taastumiseks aega.
Nüüd on möödas poolteist kuud. Roosaare nõustus eelmisel nädalal Ekspressile andma oma esimese – ja arstide tungival soovitusel mõneks ajaks viimase – intervjuu pärast juhtunut. Ilma midagi ilustamata.
Ta rääkis juhtunust vaheldumisi vett ja kohvi juues kahe tunni jooksul sellise avameelsusega, mida me tavaliselt eestlastelt ei kuule. Tema teksti sekka lipsas rohkelt ingliskeelseid väljendeid – Roosaare müüs aastaid Ameerikas ukselt uksele käies raamatuid.
Psühhoos võib halbade asjaolude kokkulangemisel ja riskide realiseerumisel tabada igaüht meist. Täpselt nagu infarkt või insult.
Roosaare ei mänginud intervjuu ajal „hullu“ – milles on teda süüdistatud – ega püüdnud väita, et ta ei vastuta mitte millegi eest idufirma Planet42 krahhis. Vastupidi: just juhtunule mõtlemine tekitas temas psühhoosi. Selle ägeda haiguse diagnoosi sai ta psühhiaatriakliinikus, kuhu jäi mitmeks nädalaks.
Haigus on ravitav, kuid nõuab aega ning seda tuleb jätkata tagasilöökide ja haiguse krooniliseks muutumise vältimiseks ka siis, kui inimene end juba paremini tunneb ja viibib kodus.
Psühhoos võib halbade asjaolude kokkulangemisel ja riskide realiseerumisel tabada igaüht meist. Täpselt nagu infarkt või insult.
Loo ärilise poole mõistmiseks mainime: kuna Planet42 ei soovinud ise väikeinvestoritega asju ajada, siis kogus Roosaare nende raha kokku sündikaatidesse ja laenas niimoodi saadud suuremad summad idufirmale edasi. Nüüd istub sadade inimeste raha idufirmas kinni.
Alljärgnev tekst ei ole Jaak Roosaare monoloog, vaid kokku pandud vastustest, mida ta andis Ekspressi küsimustele.
I. KOKKUVARISEMINE
Psühhoos hakkas minu jaoks peale uudisega, mis tuli 31. juulil. Viisin lapsed jalkatrenni ja siis sõber kirjutas, et kas Planet42 uudist nägid. Et Planet42 peatab maksed.
See tuli nagu välk selgest taevast. Enne oli jutt, et kõik läheb hästi.
Sõitsin rattaga metsas tund või poolteist ja ma ei mäleta sellest mitte midagi. See oli minu jaoks jube fail. Seal oli ju minu pere raha, minu väga heade sõprade raha. Kuna olin sinna päris julgelt investeerinud, siis olid nad mind kopeerinud. Ja mina sain kaks protsenti tasu sündikaatide moodustamise eest. Me räägime mitmest tuhandest lepingust ja nende haldamisest kokku nelja aasta jooksul. Sündikeerinud ettevõtetesse jäi mul kinni veel umbes teine kaks protsenti teenitud marginaalide arvelt.
Sellest ööst alates ma magada ei saanud. Mõtlesin neile, kes olid sinna raha pannud, mis need summad on, mis edasi saab.
Kiri oli ka sihukene… Et me praegu peatame maksed ja täpsemalt ei saa öelda. Kirjutasin sinna ja sain vastuse, et no comments.
Olin teadmatuses.
Ma ei olnud teinud väga põhjalikku analüüsi (Planet42 kohta). Vaatasin, et seal on investoriteks sisuliselt suurem osa Eesti tippinvestoreid, laenuandjateks teised kuulsad Eesti finfluencer’id ja küllap on nad teinud põhjaliku taustatöö ära, et sinna nii suurelt usaldavad raha laenata. Mõtlesin, et nemad teavad paremini. Tagantjärgi tarkus: nemad vist vaatasid omakorda, et seal on kõik kuulsad iduinvestorid koos, Lauri Meidla ja siis ka Roosaare. Lõpuks oligi nii, et kõik vaatasid kõiki.
Öösel vähkresin ja mõtlesin.
Olen kriitika suhtes alati väga tundlik olnud. Palju vaeva näinud, et mul oleks hea maine. Väldin konflikte.
Järgmisel päeval hakkasin saama meile ja kõnesid. Kuna firma juhid Eerik Oja ja Marten Orgna ei vastanud, siis tuli minu meilboksi küsimusi rohkem kui rubla eest. Äripäevas tegi Indrek Mäe loo.
Ma olen kriitika suhtes alati väga tundlik olnud. Palju vaeva näinud, et mul oleks hea maine. Väldin konflikte. Nii et see kõik oli minu jaoks raske.
Mul oli umbes 600 ettevõtet, kes olid Planet42 jaoks laenu andnud. Vorm oli selline, et oli OÜ, mis kuulus mulle ja mina olin juhatuses. See OÜ laenas raha eri investoritelt klausliga, et laenab raha edasi Planet42-le. Nad kõik olid sellega teadlikult nõus, investeerisid oma ettevõtete kaudu, mitte eraisikutena. Võiks loota, et nad teadvustasid oma riske.
Ja nüüd saatis Planet42 kirja, et nad enam ei maksa intresse. Ehk siis nagu mis?
Seal oli raske aeg aastavahetusel, kui neil mingid laenud aegusid, aga siis said nad omanike sekka Standard Banki, mis on Lõuna-Aafrikas üks suurimaid kohalikke panku. Sellest hetkest oli pigem ülespoole purjetamine.
Ma suhtlesin eelkõige krediidimänedžeriga. Tema ja Eerik jagasid majandustulemusi iga kuu. Need olid pigem noka ülespoole keeranud. Minu jaoks oli kõige olulisem see, et nad tahtsid kaasata omakapitali 4 miljonit eurot ja olid saanud 11 miljonit.
Ja mul oli seal rohkem raha sees, kui „Rikkaks saamise õpikus“ õpetasin – et üle viie prossa ei tasu ühte kohta panna.
Seda rääkides vaatab Roosaare ajakirjanikele sõbralikult silma sisse. Ta ei peida pilku oma kohvitassi põhja. Ta on otsustanud, et kõige lihtsam on rääkida siiralt, nii nagu torust tuleb.
MAGAMATA ÖÖD
Suutsin öösiti magada umbes kaks tundi.
Ma olen kunagi Doktor Google’iga endale kindla vähidiagnoosi pannud. See on meil pärilik teema isa liinis – nii isa kui ka kiirabiarstist vanaisa olid pooleldi hüpohondrikud. Paned ise diagnoosi ja hakkad seda kerima. Muidugi ei olnud mul vähki.
Nüüd oli samasugune kindel tunne: mõtlesin, et inimesed tulevad mulle hangudega ukse taha.
Aju oli nii erutatud, et ma ei suutnud magama jääda.
Ja niimoodi neli ööd järjest.
Reedel lõime juristiga arvud kokku. Proovisin vahepeal rattaga sõita või midagi muud teha, aga kogu aja olin ärev.
Laupäeva hommikul käisin Muhumaal. Meil on seal AirBnB suvila. Käisin mingeid asju ajamas ja järsku hakkasin mõtlema, et sõidaks skuutriga merele, lavastaks mingi õnnetuse ja vähemalt teiste – eriti pere jaoks kaoksid need Planeti probleemid ära. Lihtsalt tundsin, et ma ei suuda seda tulevast sitalaviini vastu võtta.
Mõtlesin, et sõidaks skuutriga merele, lavastaks mingi õnnetuse. Et ma ei suuda seda sitalaviini vastu võtta.
Mis sest et olin ise alati öelnud abikaasale, et ma ei suuda aru saada, miks keegi raha või maine pärast peaks enesetapu tegema. See tundus nii jabur.
Helistasin oma parimale sõbrale ja ta suutis mind poole tunniga niipalju maha rahustada, et tulin Muhumaalt tulema ja merele ei läinud.
Pühapäeval (4. august – EE) läks mul vist esimest korda päris lühisesse.
Hakkasin oma abikaasat hirmutama enesetapu juttudega. Ma ei oska tagantjärele isegi öelda, kas see oli reaalne või mitte.
Ja ma sõimasin oma sõbrad läbi, kes ütlesid, et sa ei pea nii palju muretsema, sa mõtled üle.
KURJAD KIRJAD
Und endiselt ei tulnud. Kell kaks või kolm öösel lugesin finantsinspektsiooni blogist, et ilma tegevusloata tegutsemise eest võib saada kuni viis aastat vanglakaristust. Ma polnud varem kunagi tegevusloale tõsiselt isegi mõelnud, ma ju sisuliselt olin ainult vahelüli laenuandjate ja Planet42 vahel.
See oli osa sellest, miks ma jälle ei maganud ja juhe kokku jooksis. Hiljem, kui haiglas olin ja uuesti internetti sain ja juristiga rääkisin, siis tuli välja, et kuni viis aastat võid saada siis, kui annad eraisikutele kiirlaene ilma loata.
Tegelikult on kõik ikka väga lihtne – nii tervise kui seaduste asjus tasub kuulata proffe, mitte ise koos Dr Google’iga diagnoose laduda.
Ma olen juuraga vähe kokku puutunud. Teadsin seda, et inimesed on nendesse vahefirmadesse laenanud kokku üle kümne miljoni euro. Esimesed kirjad olid umbes sihukesed, et kuulsin kuskilt, et Planetiga juhtus midagi – kas kõik on korras?
Kuid tulid ka kirjad, et ma tahan oma raha KOHE tagasi saada.
Kõik üritasid mind maha rahustada. Mina olin aga juba sellises faasis, et kogu Eesti majandus lendab õhku.
Nii kaua kuni intressid laekusid, oli kõik hea, aga nüüd paluti raha tagasi kanda, kuna mina ei olnud neile õigel päeval intressi üle kandnud. Neil oli õigus seitsme päeva jooksul laenuleping lõpetada.
Üks tüüp kirjutas, et tema raha oli mõeldud korteri ostuks ja nüüd ta mõtleb endale nööri kaela panna…
Seni ühe hingetõmbega energiliselt küsimustele vastuseid vuristanud Roosaare takerdub. Neelatab. Pilk eksleb kaugusse, jäädes mõneks ajaks kuskile aknast paistvate pilvede ja puulatvade kohale rändama.
Tuli kirju stiilis, et temal on kama kaks, kuhu OÜ Miljonid ei millestki (Roosaarel on sellise nimega ettevõte – EE) raha pani, et tema andis 30 000 eurot ja tahab nüüd selle kätte saada.
Juriidiliselt ilmselt ongi nii, et OÜ Miljonid ei millestki peab need laenud tagasi maksma. Aga kui Miljonid ei millestki ei saa raha Planet42-lt tagasi või kui Planet42 läheb saneerimisse, siis raha ju õhust ei teki. Siis lähevad need „Miljonid“ pankrotti.
Lõviosa kirjutajaid on õnneks olnud mõistvad, said ise algusest peale aru, et Aafrikasse raha laenamine on riskantne. Kui haiglasse sattusin, siis kirjutasid, et saa terveks ja ole tubli.
ÄREVUS KASVAB
Ma joon tavaliselt 3–5 tassi kohvi päevas, neil päevil aga 5–10.
Mul tõusis pulss üle saja ja alla ei läinud. Tavaliselt on see mul puhkeasendis 55–60. See oli üks põhjus, miks ma magada ei saanud. Tundsin, et mul süda toksib, pea keerutab.
(Heidab pilgu kellale) Praegu on pulss ka 90, sest ma olen närvis. See on teema, mis pulssi kiirendab. Ju arstid sellepärast ka ei soovita avalikke esinemisi ega meediaga suhelda.
Pühapäeval helistasin äripartnereid läbi. Kõik üritasid mind maha rahustada. Mina olin aga juba sellises faasis, et kogu Eesti majandus lendab õhku.
Sõbrad ütlesid, et sa oled veits imelik.
Olin juba mingil next level’il ja hirmutasin kõik oma sõbrad ära. Rääkisin tunde, telefoni aku sai pühapäeval kaks korda tühjaks.
Aga mina oma peas mõtlesin, et mu sõbrad olid ju ka raha mängu pannud ja ilmselt rohkem, kui nad oleksid tohtinud. Nüüd nad jäävad oma kodudest ilma ja nii edasi.
Jutt katkeb hetkeks nagu lõigatult. Roosaare pilk kukub tema kohvitassi ja hulbib seal mõne hetke abitult.
Me olime sündikaatlaene teinud ka kinnisvaraäris.
Üritasin esmaspäeval kokku saada oma äripartneritega.
Nad isegi ei olnud murelikud, aga mina olin oma magamata öödega jõudnud sinna, et ma olin suht kindel, et Coop Pank lendab õhku ja Bigbank ka. Praegu tundub see mulle endalegi naljakas, aga tollel hetkel mõtlesin, et see on nagu doomino. Ma olen investeerimisega pikalt tegelenud ja tean, et finantskriisid saavad alguse niimoodi, et mingi väike asi kukub ja siis juba suurem ja nii edasi.
Olin juba mingil next level’il ja hirmutasin kõik oma sõbrad ära. Rääkisin tunde, telefoni aku sai pühapäeval kaks korda tühjaks.
SUURUSHULLUSTUS
Ma ise arvasin, et olen jumala okei, et ma olen lihtsalt palju targem kui teised. Püüdsin kõigile seletada, et nemad ei näe suurt pilti. Et igaüks vaatab oma ettevõtet.
Mul oli tunne, et olen nagu jalgratta rattatrummel. Kui see ära kukub, siis kukuvad ka kodarad. Et kõik püsis nagu minu õlgadel.
Pärast saingi haiglas mania grandiosa tiitli (suurushullustus – EE).
Tundsin, et kui mina ei suuda esmaspäeva hommikul Eesti majandust ära päästa, et siis hakkab kõik kokku kukkuma.
Naine võttis mult telefoni vahepeal ära ja üritas mind rahustada. Aga ma olin arvamusel, et abikaasa ei tea majandus- või rahaasjadest suurt midagi. Mina olen ju eluaeg investor olnud, enam kui 20 aastat tegelenud sellega.
Paar sõpra sõimasin ebatsensuursete väljenditega läbi, kui nad ütlesid, et ma muretsen üle. Läksin sõpradega raksu, sest ise arvasin ju, et üritan neid päästa või ette valmistada, et tohutu tsunami on tulemas.
Mul tekkis tahtmine see kõik Instagrami feed’i panna ja Äripäevas live’i minna. Helistasin Äripäeva börsitoimetajale Juhanile viis või kuus korda. Õnneks ta ei võtnud vastu.
Tagantjärele: see oli paranoia või luul. (Psühhootilistele sümptomitele on iseloomulik, et tegelikkuse tunnetamise võime on märkimisväärselt häiritud – EE.)
Alkoholi ma ei joonud. Juba jaanipäevast alates pole tilkagi võtnud. Olin seda pikalt plaaninud, sest tahtsin kaalust alla võtta.
Jah, aga sel hetkel ma arvasin, et sõbrad üritavad mind vaigistada, sest nad muretsevad oma ettevõtete käekäigu pärast. Hakkasin oma aias lühkarite väel Instagrami live’i tegema, kuidas kellelgi on sportauto ametiautoks deklareeritud ja muud sellist. Rääkisin, et maine on ikka tähtsam kui raha. Kogu tekst läks vist ikka väga segaseks kätte ja see kustutati kiirelt ära.
Tol hetkel arvasin, et kogu maailm on minu vastu. (Vandenõuteooriad on psühhoosi puhul sagedased – EE.)
Siis tõi jurist unerohtu. Ütles, et mine ära magama! Karin Oras on mu sõber, me müüsime kunagi Ameerikas raamatuid. Tema oli esimene inimene, kellele ma helistasin pärast seda, kui need kirjad hakkasid tulema, et mis nüüd saab.
Alkoholi ma ei joonud. Juba jaanipäevast alates pole tilkagi võtnud. Olin seda pikalt plaaninud, sest tahtsin kaalust alla võtta. Veinitamist oli selleks hetkeks liiga palju mu elus.
Mingeid muid aineid ei tarvitanud samuti. Aga tunne oli selline, nagu oleks midagi tarvitanud. Olen Tais ja USAs paar korda kanepit proovinud, sest seal on see legaalne. Aga sain aru, et minu aju reageerib sellele mingi tohutu tripiga. Teised läksid magama ja ütlesid, et tuli hea rahulik uni, aga mina trippisin hommikuni. Mul tulid mingid paranoiad ja hirmud, lämbumise tunne. Aeg jäi seisma. Nii et mingeid aineid ma ei tarvita.
Abikaasa helistas paarile tuttavale ja vabandas, et ma ei olnud mina ise.
Magasin vaid kaks tundi, mis oli sürr, et sest see unerohi pidi olema päris kange. Ärkasin öösel kell kaks üles ja ketrasin hommikuni välja. Siis sõitsin linna (5. augustil – EE). Rotermannis pidi olema koosolek äripartneritega.
JUBEDAD UUDISED
Mäletan, et panin oma arust viisakad riided selga, mitte lühkarid ja botased jalga, nagu pärast kiirabis selgus.
Tagantjärele olen megaõnnelik, et kedagi alla ei ajanud, sest sõitsin Sakust linna nagu autopiloodiga.
Kuskil Nõmmel ujula kandis vaatasin Messengeri. Meil on seal sõprade grupp. Kirjutati, et Tokyo börs kukub kuus prossa. Mõtlesin, kuidas see võimalik on, et kõik asjad korraga hapuks lähevad. Reedel oli ka USAs kukkumine.
Sõitsin edasi ja siis tuleb uudis, et bitcoin kukkus 16 protsenti. Mul oli just bitcoin’i optsioon lahti.
Siis käis jälle klõps ära. Ma sain aru, et mina põhjustan seda kõike.
See oli nagu unenägu. Mul oli teadmine, et ma olen kõigist kõige targem. Et Coopid ja Bigid kukuvad ja ilmselt tuleb minu osas mingi rahvusvaheline uurimine.
Mul tekkis mingi uus valgustus, et algoritmid ennustavad minu käitumist ette.
Mul on selgelt meeles see feeling, et ma põhjustan mingi major fuck’i mitte ainult Eestis, vaid terves Euroopas.
Arvasin, et see krahh algab sellest, et mul oli päris palju Coopi aktsiaid ja inimesed arvavad, et ma panen need kõik müüki.
Helistasin oma heale sõbrale, et kuule, sa pead Kaarel Otsale ütlema, et Tallinna börs ei tohi avaneda. Paarkümmend minutit oli veel avamiseni aega.
Sõber ütles, et ei tea, kas ikka saab börsi niimoodi lambist kinni panna.
Mina aga mõtlesin, et see on matter of national security, et meil on vaja börs kinni panna.
Sõitsin edasi ja aju hullult küttis. Aga siis mõtlesin, et see ei saa olla loogiline, et bitcoin kukub Tallinna börsi pärast.
Mul tekkis mingi uus valgustus, et algoritmid ennustavad minu käitumist ette ja soov Tallinna börsi kinni panna on hästi loogiline. Et algoritmid tahavadki, et ma börsi kinni paneks.
Helistan sõbrale tagasi, et börsi ei tohi jumala eest kinni panna.
See oli nagu mingi fucking film.
MIS JUHTUS KESKLINNAS
Jõudsin Stockmanni juurde. Olin ummikus ja mul tekkis järsku teadmine, et mind tahetakse ära tappa, sest keegi ei taha majanduses sellist langust.
Ma arvan, et mul tuli mingi flashback ühest tüübist, kes aastaid tagasi Vabaduse platsil noaga vehkis ja politsei poolt maha lasti.
Mul oli eelmisel päeval tunne, et Eestis on minu vastu vandenõu. Keegi ei usu, et Coop lendab kohe õhku. Inimesed vaid naeravad mu üle. Ja kohe sõidab mingi reka mulle sisse ja ma ei saagi kellelegi oma tõde ära rääkida.
Pidin vastu saama nendele algoritmidele.
Ainus safe võimalus oli kohe saada politseiautosse, et nad ei saaks mind maha võtta.
Aga kuidas ma saan politseiautosse?
Sain aru, et ma pean olema alasti ja karjuma nii, et kõik jäädvustaksid seda. Karjusin bitcoin’ist ja palusin inimestel ennast filmida. Kartsin, et mind lastakse muidu maha. Aju ketras juba mingitest snaipritest ja erivägedest, kes mind kohe vaigistama saabuvad.
Mäletan seda kõike hämmastavalt selgelt.
Aga mäletan ka asju, mida tegelikult ei olnud. Ma olen jumala kindel, et nägin seal oma abikaasat, kuigi ta ei olnud seal. Ja minu auto taga oli sõbrast äripartner, kes pidi ka meie meeting’ule minema, kuigi tegelikult oli ta samal ajal hoopis Tallinnast eemal.
Mul on selgelt sõbra nägu silme ees, aga ilmselt see oli tegelikult keegi teine mees, kes oli kohkunud näoga, sest ma jooksin paljaste kelladega mööda Liivalaia tänavat.
Politsei tuligi. Ja mina hakkasin kartma hävituslennukeid. Korraks tundsin, et võib-olla hävitatakse terve Eesti ära. Siis mõtlesin, et see ei ole loogiline, et nii ka ei käi need asjad.
Ja siis mõtlesin, et issand, järsku ma kujutan seda kõike hoopis ette. Et ma kirjutan sellest mingi raamatu või teen filmi. See oli sürrealistlik tunne.
Sain aru, et ma pean olema alasti ja karjuma nii, et kõik jäädvustaksid seda. Kartsin, et mind lastakse muidu maha. Aju ketras snaipritest ja erivägedest.
Läksin juuksurisalongi, et saada rätikut. Kogu aeg kartsin, et keegi laseb mind maha või ajab autoga alla.
Kui politsei tuli, üritasin hästi koostööaldis olla.
Seal auto kuudis küsisin, et kas siin on ikka safe. Öeldi, et on päris safe.
Üritasin mõelda, et kuidas ma sain põhjustada bitcoin’i langust. Et mis ma pean tegema. Jõudsin järeldusele, et ma pean lõpuks kas enesetapu tegema – sellisel juhul majandus ja maailma börsid taastuksid – või vastu pidama, kuni Tallinna börs kell kümme avaneb, ja laskma ikkagi algoritmidel võita ja maailma majanduse allavett saatma. Juurdlesin pikalt ja otsustasin, et ma ei tee enesetappu. Nii ma siis ootasin politseiautos, et kell saaks kümme. Selles mõttes oli jumala hea, et olin turvalises kohas.
Politsei küsis mu auto võtmeid. Teslal aga ei ole võtit, sest see käivitub telefoniga. Politsei nõudis, et olge viisakas, palun andke võti! Ja ma ütlesin, et sel autol ei ole võtit.
Mind viidi sinna EMOsse, mis on Olümpia vastas.
Sõbrad ütlesid hiljem, et nad ei saanud aru, mis toimub. Päris mitu inimest on küsinud, kas oli mingi kihlvedu. Southwesterni – Ameerikas raamatute müügi aegadel olid meil kihlveod, kus pidid aluspükste väel ümber kontorihoone jooksma, kleidis banketile minema või muid jaburaid asju tegema.
Kui politsei tuli, üritasin hästi koostööaldis olla. Küsis mu auto võtmeid. Teslal aga ei ole võtit. Politsei nõudis, et olge viisakas, palun andke võti!
Pärast näidati mulle mingitest foorumitest jutte, et kas ma mängisin hullu. Vend kirjutas ka, et kuule, sa tegid „Breaking Badi“. Ma ei klikkinud kohe ära, sest olin vaid esimest hooaega näinud. Aga vaatasin Seewaldis osad järele ning teise hooaja kolmandas osas üks tüüp tahab võimude eest pääseda ja läheb Walmarti alasti.
Ida-Tallinna Keskhaiglas ütlesin, et ma ei ole mitte midagi joonud ega tarvitanud. Et pole mõtet aega raisata testidega. Õde noogutas ja tegi aga uusi teste. Ütlesin, et kõik on hästi, et kutsuge Tõnu Pekk või Lauri Meidla, kes jagavad finantsturge, ja ma saan neile oma teooriast rääkida. Küsisin veel kella, et kas on ikka juba kümme läbi, ja uurisin vist isegi, kas Tallinna börs tehti ikka lahti.
Mäletan, et palusin õdedel bitcoin’i hinda vaadata – selle liikumine pidi näitama, kas võitsin mina või algoritmid. Hinna ütlemise asemel anti mulle rahustit. Kui mulle lõpuks öeldi, et kell on kümme läbi ja börsi pole kinni pandud, siis tulid mulle rõõmust pisarad silma – hakkasin järjest rohkem uskuma, et järsku ma kujutasin seda kõike hoopis ette...
HIRM SÜDAME PÄRAST
Siis viidi mind hullumajja, Seewaldisse. Seal rääkisin oma loogika ära. Küsisin psühhiaatritelt, kas te teate, mis asjad on AT1 võlakirjad. Kui ei tea, siis te ei saagi aru saada loogikast, mis on selle taga. Arst raputas pead, Meidlat ega Pekki kohale ei kutsutud ja mind määrati hoopis sundravile.
Haiglas pandi mulle südameravimid. Vererõhk oli ligi 200 ja läks viis või kuus päeva aega, kuni ta normi läks. Arutasime arstidega, et mind päästis võib olla see, et ma olen teinud hästi pikki rattamaratone. Sõitsin juuni lõpus 400 kiltsa ühe päevaga. Süda saab sellistel sõitudel hästi pikalt koormust. Kui oled neli päeva magamata, tarvitad kogu aeg kofeiini ja pulss on üle saja, siis on see südamele ka ilmselt päris koormav.
Sama hästi oleks ma võinud saada südameinfarkti või langetõvehoo või mis iganes muu asja. Aga kui keegi langetõvehoo ajal ennast täis laseb, siis sellest ei tehta videoid, sest see ei ole fancy.
Olin haiglas kolm ja pool nädalat.
Kui viiendasse osakonda jõuad, kuhu kõik alguses tuuakse, siis selle kohta on nali, et kui sa enne ei olnud hull, siis seal kindlasti lähed. See on vana osa, remontimata, ja sinna tuuakse igasuguses seisus inimesi.
Kui keegi langetõvehoo ajal ennast täis laseb, siis sellest ei tehta videoid, sest see ei ole fancy.
Ma ei teadnud, et selline koht nagu Seewaldi haigla on üldse olemas. Ma kutsusin alguses seda hoopis Wismariks. Sinna jõudes kartsin ka, et nüüd mind tapetakse ära. Pannakse mingit mürki veeni. Selline paranoia vaheldus järjest selle mõttega, et ehk bitcoin kukkus mingil muul põhjusel kui minu seos Planetiga. Õnneks rahunesin kiirelt maha ja usaldasin arste.
Tegelikult oleks ma pidanud haiglasse minema pühapäeval, kui mul olid juba luulud ja ma muutusin sõprade suhtes üleolevaks ja verbaalselt agressiivseks.
Üks sõber tunnistas hiljem, et tema saigi pühapäeval aru, et mul on luulud, sundmõtted ja mingid asjad. Ta mõtles, et räägib minuga esmaspäeval.
Kuna sellest haigusest, psühhoosist, võib-olla ei teata nii palju, siis mina tean nüüd, et tuleks KOHE reageerida. Kui ikka lähedane ajab täitsa segast juttu, ei maga üldse, ta ei tundu enam ta ise, siis peaks kohe arstile minema. Enne kui ta kellelegi teisele või endale viga teeb. Ma oleksin võinud ju vabalt kellegi autoga surnuks sõita, endale või politseile kallale minna...
Aga mõnes mõttes tunnen, et olen juba saanud rohkem vitsa, kui ma oleks pidanud saama. Terviserikke sain kauba peale. Pean kaks aastat võtma ravimeid ja inimestele ütlema, et kuulge, saage aru, ma ei tohi neid meile lugeda või kirjutada, sest mul läheb vererõhk jälle üles. Ma saan aru, et võib olla imelik, et vend on nii terve, et sõidab rattamaratoni, aga töömeilidele vastata ei saa. Kaks kuud tagasi ma oleks ise ka pidanud seda täielikuks jamaks.
Ma olen kõik intervjuud peale selle ära öelnud, sest mulle on selgelt öeldud, et tööasjadega pean tegelema nii vähe kui võimalik. Ma ei ole peidus ja ei karda rääkida, aga täna on see koht, kus pean oma tervise ja pere panema esimesele kohale ja selle järgi käituma. Tööteemade jaoks palkasin profid, kes kõiki neid asju hoiavad ja jõudu mööda kõigi osapooltega suhtlevad.
II. UUS TEISTMOODI ELU
Me abikaasaga naersime, kui käisin suvel investeerimisfestivalil esinemas ja seal küsiti, et kas oled testamendi teinud. Kuidas pere siis hakkama saaks. Ma ütlesin, et kunagi teeme, oleme ju noored terved inimesed, küll jõuab.
Nüüd aga justkui surin ära kolmeks ja pooleks nädalaks. Abikaasa pidi kõigi mu 36 firma juhtimise üle võtma.
Minuta ei osatud isegi arveid maksta. Kõik rahaga seotu oli olnud minu vastutada.
Esimest paari päeva haiglas mäletan ainult episoodiliselt. Mälu oli hästi kehv ja mingid ravimid sees. Sõbrad käisid teisel päeval külas ja kui nad uuesti tulid, siis polnud mul see meeles. Ma ei suutnud kaarte mängida. Matemaatikas sain teiste käest pähe, tegin mingeid hästi lihtsaid vigu.
Palusin abikaasal tuua mulle minu kohvikruus ja ta tõi vale kruusi. Mäletan, et ma olin nii kettas sellest, et kuidas see võimalik on, sa tõid mulle vale kruusi! Ta hakkas nutma. Kohutavalt piinlik on sellest rääkida praegu. Et ma olin nii isekas. Aga eks see oli tegelikult osa haigusest.
Abikaasa tuleb mind vaatama ja hakkan jonnima, et oled mulle vale kohvikruusi toonud! See oli koht, kus mõtlesin, et nüüd on mu abielu ka tuksis, full house!
Mul oli ju seal tegelikult kõik olemas. Meil olid joogatunnid ja pingpong, vaatasime telekast James Bondi. Nagu puhkus mõnes mõttes, on ju. Ravimitega puhkus. Ainult vetsuust ei tohtinud lukku panna. Ma alguses ei saanud aru, miks ei või freaking vetsuust lukku panna. Ma pole harjunud, et keegi võib iga hetk sisse tulla. Ja väravad olid lukus.
Ja siis abikaasa tuleb mind vaatama ja ma hakkan jonnima, et sa oled mulle vale kohvikruusi toonud! See oli sihuke koht, kus ma mõtlesin, et nii, nüüd on mu abielu ka tuksis, full house!
Käime praegu abikaasaga koolitusel „Imelised aastad“ (lapsevanemate seas menukas programm perekriiside ennetamiseks ja nendega toime tulemiseks – EE). Kuidas peresuhteid hoida, üksteist kuulata, paremini mõista. Esimene osa oli rohkem lastega suhtlemisele fokuseeritud, teine vanemate omavahelisele suhtele. See sattus täpselt õigele ajale.
Abikaasaga saime mõnel korral jalutamas käia. Ükskord tõi ta mulle ratta, sain metsas natuke sõita. Pärast lubati ka koju käima.
Terve augusti oli mul vaid nuputelefon. Ma ei saanud vaadata aktsiaid ega lugenud meile. Arst ei lubanud mulle esimesed kaks nädalat üldse arvutit anda.
Ütlesin abikaasale, et meil on ju vaja arved maksta. Elekter pannakse kinni, kui ei maksa.
Juristid tegid kõik need asjad ära.
See oli keskkoolist saadik esimene kord, kus olin ilma interneti ja mobiilita. Olen selle kogemuse eest megatänulik.
KÕIK MUUTUB
Arvasin, et mul läheb psühhoos mõne päevaga mööda. Kui läks natuke paremaks, siis ütlesin arstile, et noh, siin on küll väga mõnus, aga ma peaks minema koju. Et ma pean oma tööprobleeme lahendama. Aga ma kardan samas seda.
Ja siis arst ütles, et ära muretse, sa ei lähe siit niipea veel küll kuhugi.
Siis tekkis mul teine hirm, et oot, ma ei ole ju hull. Et miks te mind siin hullumajas kinni hoiate. Ma tegelikult lubasin, et ei kasuta seda sõna enam... Ütleme, et psühhiaatriahaiglas.
Ma arvan, et paljud tunnevad seal olles, et nemad ei ole hullud.
Siis tekkis mul teine hirm, et oot, ma ei ole ju hull. Et miks te mind siin hullumajas kinni hoiate. Ma tegelikult lubasin, et ei kasuta seda sõna enam...
Algul meile tehti küll mingit tutvustust ja räägiti haigla reeglitest, mida tohib – ei tohi, aga ma ei mäleta sellest muhvigi. Ma tegin täpselt neid asju seal, kuigi kraanikausi juures oli suur silt, et KOHVIPURU mitte valada. Ja siis laksti! Ma muidugi valasin selle sinna. Kõik läks umbe muidugi. Vaesed sealsed töötajad, nad on pidanud aastakümneid seda kõike nägema – iga uus vend tuleb, pea sassis, ja teeb kõike vastupidiselt siltidele!
Ma kaalusin üle saja kilo ja joosta ei jaksanud. Rattasõit on aga hästi ühekülgne. Ratta peal saavad ju paksud ka sõita. Mu üldine füüsiline vorm ei olnud hea. See hirmutas mind, sest mu isa liinist vanaisa ja vanavanaisa said infarktid.
Kuigi Instagramis paistis mu elu ilus, siis tegelikult oli see ikkagi stressirikas. Haiglas otsustasin, et võtan kaalust alla ja saan jälle heasse füüsilisse vormi. Ma olen kõik muud eesmärgid saavutanud, aga kaalu eesmärgiga fail’in alati.
Haiglas valisin valgurikka menüü. Kõik mulle toodud kommikarbid jagasin osakonna peale laiali. Lasin endale vorsti ja porgandit tuua ja üritasin trenni teha. Haigla hoovis on väike asfaltring, ma õppisin seal uuesti jooksma. Ma olin ju nii paks, et ei jaksanud isegi ühte kilomeetrit joosta, põlved hakkasid valutama. Seal olles sain aru, et ma olen nagu freaking noor invaliid. Ja ise olen vaid 42 aastat vana.
Psühholoogiliselt oli seal hästi mõnus. Sain teraapiat, saime joonistada ja isegi tervislikust toitumisest räägiti. Ma sain aru, et olin tegelikult oma senisest elust tüdinud. Tahtsin mõnes mõttes rolli vahetada, joone alla tõmmata finfluencer’iks olemisele, teha elus kannapöörde. Ma ei tahtnud, et mind terve elu defineeritaks Raha-Jaaguna. Haiglas küsis esimene patsient, kes mind nägi, kohe LHV aktsia kohta. Isegi seal ei saanud rahu!
Kogu see stress tuli tegelikult sellest, et inimesed kopeerisid mind ja ma tundsin selle pärast ikkagi vastutust. Äripäev küsis, et kuhu investeerida. Ma ütlesin, et ma ei tohi investeerimisnõu anda, aga ma ise investeerin sinna. Tegelikult oli see ju ikka nõu andmine! Kuigi igal pool oli disclaimer, et räägi oma finantskonsultandi või -spetsialistiga. Aga keegi ei tea, kus see spetsialist on, kellega sa pead rääkima.
Sain aru, et et ma olen nagu freaking noor invaliid. Ja ise olen vaid 42 aastat vana.
Mul oli natuke isegi hirm haiglast välja saada. Seal olin nagu mullis, keegi ei seganud. Keegi ei tüüdanud, elasid rutiinset elu, mis ongi minu jaoks. Ma saavutan häid tulemusi siis, kui mul on päevakava ja rütm, aga ma samas võitlen kogu aeg selle vastu. Ma tahan vaba olla. Kogu see finantsvabaduse idee tulenebki sellest, et ma tahan vaba olla.
Nüüd üritan oma elu ümber struktureerida. Kuna ma stressi ei tohi saada, siis üritan aru saada, mis mulle stressi tekitas, ja need asjad maksimaalselt teistele ära delegeerida.
KOGU PERE KANNATAS
Ma ei taha olla enam see yes-man, kes alati, kui keegi helistas, oli nõus intervjuud andma või mida iganes. Ma ei taha enam avalikku huvi oma portfelli osas. Varem on mul ka kaotusi olnud, aga see mind nii palju ei morjendanud.
Tegelikult on see ikka päris suur vastutus, kui kirjutad avalikult, et ma ostsin seda või toda aktsiat. Isegi siis, kui paned disclaimer’i, et see ei ole soovitus. Inimesed ju kopeerivad seda. Kui midagi pekki läheb, siis ela selle vastutusega.
Oma blogis sain ka koostööpakkumisi. Umbes nii, et Bigbankil või Delfin Grupil tulevad müüki võlakirjad. Et kas teeksid analüüsi. Nad ütlesid, et ükskõik mis järeldusele sa jõuad, neil on lihtsalt vaja olla pildil.
Viimasel paaril aastal oli mu blogi rohkem reisi ja elustiili blogi.
Kui loed seda algusest peale, siis näed, et olen 20+ aastat vaeva näinud selle nimel, et saaksin Pariisis käia sünnipäeva pidamas. See ei tulnud päris niisama.
Ma arvan, et olin tegelikult ammu läbi põlenud. Veetsin päevi sellega, et püüdsin saada Instagramis 10 000 jälgijat täis.
Mul oli pikalt eesmärk, et 35aastaselt lähen pensionile, aga jõudsin neljakümneselt.
Jah, kaks aastat tagasi läksin pensionile. Sain Ameerika raamatumüügist lahkumispaketi, et saan viis aastat põhimõtteliselt kaks-kolm Eesti keskmist palka kuus. Siis ma mõtlesingi, et ma reisin, joon vahuveini ja veedan lastega aega.
Ma arvan, et olin tegelikult ammu läbi põlenud. Veetsin päevi sellega, et püüdsin saada Instagramis 10 000 jälgijat täis. Vaatasin börsiaktsiaid. Kui lapsed koju tulid, siis ütlesin, et ärge segage, issi teeb tähtsat tööd! Vaatasin uuesti börsiaktsiaid. Vaatasin uuesti Instagrami. Läksin perega vahel täitsa tülli.
Piinlik tunnistada, et minu peas oli teiste staar-finfluencer’ite suhtes ebaterve konkurents. Et kui nemad suudavad nii või naa palju Instagramis sisu toota, et siis miks mina ei võiks sama.
Ma ikkagi pidasin end finfluencer’iks. Hakkasin saama diile. Näiteks, et kui teen perega saunas postituse, siis saan kerise 1000 eurot soodsamalt. Ma läksin oma perega raksu, sest nad ei tahtnud seda. Et milleks seda vaja on. Lapsed ei tahtnud. Tegin muudkui nalja ja keelitasin neid ikkagi seda tegema.
Abikaasal on minuga raske olnud. Mina tahan action’it kogu aeg, mu aju peab saama dopamiini nagu mingit kütet.
Ma sain alles haiglas aru, kui out of control see kõik oli. Ja pere suhtes ebaõiglane. Et kuidas ma sain seda neile teha. Ma olen olnud hästi egoistlik, oma lähedastest üle sõitnud, aga ma tõesti arvasin, et see on õige, kõik minu mõtted on head.
Abikaasal on minuga raske olnud. Mina tahan action’it kogu aeg, mu aju peab saama dopamiini nagu mingit kütet.
Ma tundsin uhkust, et mul oli 36 OÜd. Nüüd saan aru, et see ei ole normaalne, et inimene üksi teeb nende kõigi raamatupidamist, aruandeid, lepinguid. Sellele tõmban nüüd järsult joone peale.
Kuna mul oli raha USAst välja teenitud, et siis ei pidanud ma otseselt mitte midagi tegema. Ma ei teinudki midagi kasulikku. Isegi uut raamatut ei kirjutanud. „Ettevõtlusega rikkaks saamise õpik“ on juba viis aastat pooleli. Skrollisin aga instat ja kirjutasin oma reisiblogi.
Õhtuti olid mul süümekad. See noore pensionäri elu on selles osas päris õudne. Ja siis ma üritasin seda kompenseerida sellega, et ma tahtsin kogu aeg reisida. See omakorda mõjus perele halvasti, sest nemad ei jaksanud nii palju reisida. Ja siis käisin vahepeal üksi, olin rahutu hing. Tegelikult ju midagi paremaks ei läinud sellest.
VAIMSE TERVISE TEEMADE IROONIA
Ma ei olnud kunagi varem vaimsele tervisele mõelnud. Arvasin, et see on selline scam värk. Kõik need psühholoogid, kellega sa räägid, nad tahavad lihtsalt su raha ja siis sa käid seal ja muudkui räägid ja jäädki rääkima. Kui keegi oleks mulle viis päeva varem öelnud, et ma olen varsti Seewaldis, ma ei oleks seda iial uskunud. Oleksin naernud.
Ma suures plaanis isegi ei teadnud, et selline haigla on olemas. Need stigmad ja tabud on ikka nii suured, et mõned ei julgenud isegi mulle sinna külla tulla. Siis hakkasin mõtlema, et vaimse tervise kohta peaks olema rohkem infot. Ja siis ma sain aru, et seda ju ongi palju olnud viimasel ajal, aga ma lihtsalt olen sellest täiesti mööda vaadanud.
Mulle öeldi, et esimesed kuus kuud on trauma ravimine. Sest ma sain nagu kiviga pähe. Aju jooksis lühisesse, mingid sünapsid jooksid seal kinni omadega.
Ma ei olnud kunagi varem vaimsele tervisele mõelnud. Arvasin, et see on selline scam värk.
Ma saan antipsühhootikume, mis põhimõtteliselt tõmbavad dopamiini ja serotoniini tasemeid allapoole. See mõjub mulle selles mõttes väga hästi, et võtan õhtul rohu sisse ja tund aega hiljem magan rahulikult. Praegu olen ravimite tõttu vähem entusiastlik kui tavapäraselt. Abikaasa ütleb poolnaljaga, et see väga hästi sobib talle. Kogu aeg ei pea käima action.
Haiglas öeldi mulle, et tee mis sa teed, aga sa EI TOHI ravimite võtmist pooleli jätta. Et paljud on minu osakonda tagasi jõudnud just sellepärast, et lõpetasid ravimite võtmise ise ära. Et hakkas parem ja mis seal enam. Mõni tahtis pidutseda, alkoholi juua. Nüüd ma siis võtan neid ravimeid vähemalt kaks aastat.
Haiglas õppisin uuesti lugema. Olin fokuseerimise oskuse täiesti ära kaotanud. Kui ma kodus lugeda üritasin, siis jälgisin kogu aeg Instagrami, börsiuudiseid ja muusika mängis taustal. Abikaasat ajas see kettasse.
Esimesed korrad, kui ma püüdsin haiglas lugeda, ei jäänud mitte midagi meelde. Õppisin uuesti keskenduma. See on megamõnus. Lugesin läbi „Kulla ajaloo“ ja Kaur Kenderi „Ebanormaalse“. Seal oli palju sellist sisekõnet, nagu ma isegi sel hetkel tundsin. Töötasin ülikoolist saadik esimest korda värviliste pliiatsitega läbi oma uue lemmikraamatu Peter Attia „Outlive“, mis räägib pikaealisuse ja kvaliteetse vananemise teemadel. Mul oli ilmselt keskea kriis ka, esimesed hallid karvad juustes ehmatasid korralikult ära.
Haiglas sain aru, et ma tahan fookust tagasi, mul oli see nii ära hajunud. Tahaksin uue raamatu kirjutada. Aga seekord hoopis oma vaimsest teekonnast.
MOERÖÖGATUSE OHVER
Arst arvas, et mul võib olla ATH (aktiivsus- ja tähelepanuhäire), sest need jooned ja kalduvus on mul olemas tugevalt. Seda ei saa praegu uurida psühhoosi tõttu, vähemalt kuus kuud peaks ootama. Mingi testi ma ikkagi tegin haiglas ja sain peaaegu iga asja juures kümnest punktist üheksa. Kognitiivset testi tegin kaks ja pool tundi. Lõpuks olin nii närvis, et ütlesin, ma lihtsalt ei suuda rohkem seda teha. Pidin mingeid detaile meelde jätma.
ATH oli minu jaoks alati nagu mingi tobe moeröögatus. Mul on nüüd päris imelik, et kas mina olen tõesti ka selle „moeröögatuse“ ohver?
Mul oli varem hästi üleolev ja negatiivne suhtumine ATHsse. USAs raamatuid müües kohtasin lapsevanemaid, kes ütlesid, et nende lastel on ATH. Mulle tundus, et lapsed lihtsalt ei kuula sõna ja see on mingi vabandus, et koolis kehvi hindeid saadakse.
Tagantjärgi mõtlen, et ema ja õpetajad ütlesid mulle ju lapsena pidevalt, et ma ei püsi pudeliski paigal.
Aga ma olin koolis ikkagi tubli. Vorpisin poolele klassile kirjandeid teha. Mulle lihtsalt meeldib mingit ühte asja teha hästi palju. See kõlab jaburalt, aga mulle meeldis allkirjastada sada lepingut järjest. Võtsin klaasi veini ja tegin seda tunde, muudkui toksisin pin-koodi. Mulle ei meeldi koristada, aga kui seda teen, siis ma hullult naudin. Sama on igasuguste rutiinsete asjadega.
Ma lugesin raamatut ATH kohta. Seal oli palju tuttavat. Et sul on kogu aeg mingid paradoksid, tahad korraga reegleid ja vabadust. Tahad hästi kiirelt asjad ära teha ja samal ajal teed vigu.
Sõpruskonnas alati ironiseerisime nende üle, kes nii-öelda vaimselt valgustatuks said. Et no kui keegi saab rikkaks, müüb mingi firma maha, siis ta läheb kuhugi tantrafestivalile ja hakkab joogat tegema ja rääkima, et raha pole elus kõige tähtsam.
Haiglas nägin, kui hea on mitte olla telefonisõltlane, vaid hoopis lugeda ja teha joogat. Ja et tõesti, raha ei ole elus kõige tähtsam. Hakkasin seal abikaasale rääkima, et võtame lastelt telefonid ära, las õpivad elu nautima teistmoodi. Siis jõudis mulle kohale, et ma pean ikkagi kõigepealt ennast muutma, et mind tõsiselt võetaks.
See on minu eripära, et ma teen alati kõike äärmuslikult. Kas ma ei tee üldse mitte midagi või teen väga palju. Ma ei pea jääma elu lõpuni kasutama nuputelefoni, aga ma saan piirata, et ei kasuta näiteks X-i ja et ma ei tee Instagrami kakskümmend postitust päevas.
Mõtlesin lausele, et anna andeks oma võlglastele, nii nagu sinu võlglased annavad andeks sulle. Selles mõttes peaks ka Eerikule ja Martinile andeks andma.
Mõtlesin, et kustutan Instagrami üldse ära, aga need pildid, mis ma olen sinna pannud, see on ju sisuliselt nagu minu elu päevik. Ma olen viimase aasta võidelnud, kogu aeg postitanud, et mul tuleks 10 000 jälgijat täis. Iroonia on selles, et kui ma olin haiglas, siis see tuligi täis… Kuigi ma ei postitanud mitte midagi.
Täna siia sõites mõtlesin lausele, et anna andeks oma võlglastele, nii nagu sinu võlglased annavad andeks sulle. Selles mõttes peaks ka Eerikule ja Martinile andeks andma, neil on juuksed halliks läinud. Ma ei tahaks nende nahas olla. Nad said sealt küll palka ja boonuseid, kuid samal ajal matsid aastaid oma elust ärile Eesti ja Lõuna-Aafrika vahel ja nüüd on nad ilmselt hullemas olukorras kui mina.
Ma siiralt usun, et ma ei ole kurjategija. Sellepärast oligi raske kriminaalseadust lugeda. See ei läinud kuidagi minapildiga kokku. Pigem tundsin, et olin teinud head, andnud inimestele võimaluse ka väiksemate summadega Planeti laenudes osaleda. Mäletan, et ma olin mingil hetkel sisimas isegi uhke, et teised finfluencer’id ainult koolitavad ja targutavad, mina aga aitan inimestel päriselt passiivset tulu teenida.
ASI POLNUD RAHAJAHIS
Mõtlesin, et miks ma seda kõike tegin. Mul oli ju juba nagunii rahaline vabadus käes, mul ei olnud ühtegi põhjust võtta mingit suurt riski lisaraha nimel. Jõudsin järeldusele, et see oli minu jaoks nagu dopamiin. Ma pidin seda kogu aeg juurde saama. Inimesed kiitsid mind ja ma vajasin seda.
Inimesed palusid, et nad saaksid (sündikaatidega) liituda, onju, mina olin see, kes lasi osa ligi ja osa ei lasknud.
Ma sain tasu, aga see tähendas ka tuhandeid sõlmitud lepinguid ja nende haldust aastate jooksul.
Ma ei usaldanud tegelikult mitte kellegi teise arvamust. Arvasin, et ma olen kõige targem. Võtsin näiteks Facebookis kõvasti sõna kaitse-eelarve kohta ja sõbrad ütlesid, et mida sa targutad. Haiglas oli üks kaitseliitlane, kellega ma rääkisin. Siis sain aru, et tegelikult ei tea ma mitte muhvigi sellest valdkonnast. Ma ei ole isegi sõjaväes käinud.
Olen aastaid elanud arvamusega, et olen igas valdkonnas kõige targem. Isegi arstile haiglas alguses segasin vahele ja ütlesin, et ma ju tean ise.
Ma olen pidanud ennast väga ebaempaatiliseks inimeseks. Haiglas püüdsin õppida teisi kuulama. Empaatiat. Esimest korda hakkasin teadlikult mõtlema sellele kõigele.
Olen kiire mõtleja, hea esineja, saan inimestega hästi jutule. Ma polnud kunagi elus mõelnud, et mul midagi viga on.
Ma tavaliselt sõidan vestlustes kõigist üle ja muudkui lobisen. Abikaasaga on meil sel teemal palju probleeme olnud. Kus ta tunneb, et ma sõidan tast lihtsalt üle ja olen dominantne.
Ma siiralt iga kord uskusin, et iga minu idee oli kõige parem. Olen kiire mõtleja, hea esineja, saan inimestega hästi jutule. Ma polnud kunagi elus mõelnud, et mul midagi viga on.
HINGELT RÄÄKIMISE VAJADUS
Suhtlesin kõigiga, kes haiglas olid. See aitas mind ravimite kõrval kõige enam. Nemad arvasid ka, et ei lähe mitte kunagi „hulluks“.
Mul oli piinlik, sest haiglas oli inimesi, kellel tundusid olevat palju suuremad probleemid kui minul. Mehed-naised, erinevas vanuses. Kellel väga raske lahutus, enesetapud peres, enesetapukatsed endal, enda lõikumine, rasked töökaotused, suur tööstress, kodulaenuga hätta jäämine, sünnitusjärgne depressioon.
Üks mees oli kodulaenuga jäänud hätta. Mõtlesin, et tema lapsed küsivad, et issi, miks meie ei ole rikkad. See on ju väga suur stress inimesele. Mul hakkas nii häbi. Et ma oma rikkaks saamise õpikus mõnes mõttes ju mõnitasin vaesust. Kuigi ma tegin seda sellepärast, et motiveerida inimesi säästma ja investeerima.
Kui sa üldse kuskil julged kõik oma asjad ära rääkida, siis see võikski ju olla vähemalt „hullumajas“ eks?
Ma muutusin haiglas olles kõike seda kogedes väga palju tolerantsemaks ja loodetavasti ka empaatilisemaks.
Teisel või kolmandal päeval avastasin, et üks seal töötav õde müüs kunagi minuga koos raamatuid. Talle sain rääkida absoluutselt kõik oma hingelt ära. See oli nagu pihitool. Sain kolme nädala jooksul kõik oma elu jooksul kogunenud hirmud välja rääkida. Paar korda nutsin peatäie ka. See oli vabanemine mingis mõttes.
Kui sa üldse kuskil julged kõik oma asjad ära rääkida, siis see võikski ju olla vähemalt „hullumajas“ eks?
Tegelikult oleks tänapäeval igale inimesele vaja seda nn pihitooli.
Mul käisid seal vanemad külas, ka nendega rääkisin palju asju selgeks.
Sain haiglas aru, et ma ei tohi mitte kunagi näppida mingeid aineid. Võib-olla mul see psühhoos tuligi kuidagi sellest, kuigi ma viimast korda tegin kanepit kuskil aasta tagasi.
Kui sellest arstidega rääkisin, siis ütlesid nad, et kanep on palju ohtlikum, kui paljud arvavad. Et osale inimestele, kellel on vaimsed eripärad, mõjub see palju hullemini.
III. SUUR LOSS JA SUUR VÕIT
Ma olen mõelnud, et paljud investeerisid sinna (Planet42) minu eeskujul, minu image’i baasil. Et kas ma peaks vabandama nende inimeste ees. Aga kõik, kes sinna raha panid, tegid seda siiski teadlikult ja nautisid ka hüvesid. Neli aastat laekus intresse.
Aga vastutust ma ikkagi tunnen. Mu vend pani sinna päris palju raha. Kaks parimat sõpra samuti. Üks pani minu firma kaudu, teine otse. Pluss ma kaotasin ise. See on mu elu suurim kaotus. Kokku kuskil ligi pool miljonit eurot.
Kõige rohkem süüd tunnen nende investorite ees, kes just liitusid. Juunis oli meil viimane raund selle info pealt, et kõik on väga hästi.
Mina ei investeerinud sinna kohe alguses. Eerikul ja Martenil oli tookord mingi tarkade või sõprade klubi ja üks tuttav tüdruk kirjutas, et tema pani sinna ja tule kuula investorkõnet. Siis ma paningi raha, alguses omakapitali, pärast laenudesse.
Paljud ütlevad, et kuidas sa ikka nii loll olid, et sinna raha panid. Aga mõlemad asutajad olid Stockholmi Riia majanduskooli vilistlased. Ma tean Trigonit ja Mogot, nende eelmisi tööandjaid. Nende pedigree oli minu jaoks kõrge. Marten müttas aastaid Aafrikas ringi.
Planet42 on startup ja sõpradega vaidlesime päris palju, et kui olulised on sel juhul finantsid. Seal nõukogus on mu tuttav Rait Ojasaar, kellega koos müüsin Ameerikas raamatuid. Mäletan, et algusfaasis olin jumala skeptiline, et kas sinna nii suurelt sisse minna ja rääkisin siis Raiduga. Tema fond oli seal üks suurimaid investoreid.
Aasta tagasi tegi Äripäev (Planet 42st) suure loo. Siis oli meil kõne Inclusioni (osaühing, mis teeb äri Planet42 nime all) tiimiga (finantsinspektsiooni ja järelevalve teemal). Sisuliselt oli nii, et osaühingud Üks, Kaks ja Kolm andsid laenu Neljandale ja see Neljas OÜ laenas edasi Viiendale (Planet42-le). Kõik osapooled said aru, mis toimub, ja kõik tundus korrektne.
MIKS PLANET42 HÄTTA SATTUS
Minu jaoks on kõige olulisem see, et ma ei ole müünud mitte midagi, kuhu ma ise raha ei pannud. Ka teiste projektide puhul on see nii olnud, et mul on endal alati esimesena skin in the game.
Minu jaoks oli suur argument ka see, et laenu andsid ainult juriidilised isikud. Kui kellelgi on oma OÜ, siis võiks eeldada, et ta teab midagi rahast. Pluss iga kord, kui sündikaadi tegime, jooksis läbi, et tegemist on tagamata laenuga, investeerides võid raha kaotada ja tegemist ei ole avaliku pakkumisega.
Ma sain ise kõige suurema loss’i. Sündikaatide mediaan oli umbes 10 000 eurot ja aritmeetiline keskmine 20 000 eurot. Minul jäi aga sinna ligi pool miljonit kinni.
Ma arvan, et Planet42 ärimudel on edukas. Aga selle keeras tuksi kasv, millest mina aru ei saanud. Miks sa pead kõikide suvaliste autode oste finantseerima? Ma rääkisin Eerikuga kunagi, et meil USAs raamatumüügi ajal see mudel toimis, sest seal olid Toyota Corollad, mis ei lähe katki, mis on nagu igavesed autod. Et miks te finantseerite kõikide autode oste? Eerik vastas, et tulevikus ongi neil plaanis koostöö otse autotootjatega ja saab keskenduda uutele autodele. Aga selleks on esmalt vaja kasvada.
Tagantjärgi saan aru, et nemad mängisidki kasvu mängu. Nende jaoks oli oluline equity väärtust kasvatada. Ehk mis iganes hinna eest raha välja kütta ja finantseerida, et asi kasvaks. Aga neil ajas kulud üles see, et nad ei suutnud autosid ära parandada.
Aga ärimudel, ma arvan, ikkagi toimib. Lihtsalt on küsimus, et kas seda saab päästa.
Ma arvan, et lõpuks saame tagamata laenu eest mingi osaluse, olemasolevat firmat hakkab runnima Standard Bank ning Eerik ja Marten kaovad nagu suht kiirelt. Saneerimine võib aga aastaid kesta.
Pankroti korral saavad pank ja USA fond oma laenudele trahvid ja muud asjad otsa kirjutada. Nad on ainukesed, kes oma raha tagasi saavad.
Laenuandjad peaksid oma viha ikkagi eelkõige Planet42 suunas kanaliseerima. Ja lõpuks peab igaüks peeglisse vaatama. Et tahtsin igakuist kõrget intressi saada. Arusaadav, et kui Eesti riigi võlakiri pakub 3,2 protsenti aastas ja Planet umbes viis-kuus korda rohkem, siis olid ka riskid erinevad.
MIS SAAB EDASI?
Kindlasti olen vähem Instagramis. Praegu ma ikka vaatan internetist asju, aga mitte pärast kella viit õhtul. Üritan foorumeid mitte lugeda. Need mõjuvad tegelikult ikka väga halvasti, isegi mu abikaasa sai sellest paanikahoo. Enam ei taha ajakirjanduses intervjuusid anda ja blogi panen ilmselt ka kinni. Aitab sellest!
Tahan rohkem sporti teha. Tegin kaheksa aastat tagasi triatloni. Siis jätsin pooleli, sest mul hakkas põlv valutama. Mõtlesin, et teeks äkki järgmise Tallinna Ironmani. Selle ettevalmistamisele keskenduda oleks hea eesmärk.
Ma tahan veeta rohkem aega lastega. Haiglas vanemad inimesed rääkisid, et lapsed kasvavad väga ruttu suureks ja ei taha enam varsti sinuga aega veeta. Muidugi ma tean seda, aga üle kinnitamine mõjus sel hetkel. Eriti kuna pidin olema lastest pikalt eemal.
Mul on tänu Southwesterni pensionile võimalus hetkel oma aega ise juhtida. Saan käia lastega trennides kaasas, olla neil laagrites vabatahtlikuks.
Ma tegelikult loodan, et inimesed loevad selle artikli läbi ja rohkem nõu ei küsi ka.
Mingeid uusi laenusündikaate ma kindlasti enam kokku panema ei hakka.
Ma ei ütle, et ma enam kunagi üldse investeerimise või äriga ei tegele, aga päris kindlasti ei anna ma sellist nõu. Kui küsib, siis ütlen, et pange raha riigi võlakirjadesse või S&P500 fondi. Umbes nagu Warren Buffett soovitab.
Ma tegelikult loodan, et inimesed loevad selle artikli läbi ja rohkem nõu ei küsi ka.
Ma panen terve rea firmasid lihtsalt kinni ja teen asjad enda jaoks palju lihtsamaks. Need paar aastat, kui ravi jätkub, kavatsen ennast maksimaalselt hoida. Lähen ära juhatustest seal, kus aktiivselt tegev olin. Pooleliolevate asjade jaoks palkasin kohe appi spetsialistid, kes on oma valdkonnas minust targemad. Tegelikult esimesed sammud tegid mu parimad sõbrad, sest mina olin haiglas ja ei saanud midagi teha. Aga suures plaanis vajan abi esmalt selleks, et kõik need projektid korrektselt parima tulemusega lõpule viia ja edaspidi ka selleks, et mu enda portfell ja investeeringud rahulikult edasi toimiksid.
Ma tahaks rattasõiduga fundraising’ut teha ja heategevusega panustada vaimse tervise asjadesse. Et oleks inimesi, kes teeks neid nõustamisi. Peaasi.ee ja kes need kõik on. Ma juba juunis sõitsin niimoodi, et igalt kilomeetrilt läks üks euro heategevuseks, Aitan Eestit MTÜ kaudu annetasin liikumispuuetega lastele.
Päris paljud kirjutasid mulle, et nad oleks kahe käega selle mõtte poolt. Nii et järgmisel suvel saab kilomeetreid vändata ja sellega vaimset tervist toetada. Ja kes ise ei taha sõita, võib siis minu annetust match’ida.
Olen nii-nii tänulik haiglapersonalile. Ma usun, et see kogemus mõjus mulle kokkuvõttes väga hästi.
Ja kogu südamest tänulik kõigile neile Planeti laenudes osalejatele, kes mulle kirjutasid, et kuule, Jaak, see on ainult raha, ära muretse! Me saime aru, et ise võtsime selle riski ja elu läheb edasi.
***
Tahad olla kursis Ekspressi lugudega? Laadi alla ka Ekspressi äpp!
***
Soovitame Sulle
Sisuturundus