ARVUSTUS | Cannes’i võitja „Anora“ on pigem meelelahutuslik ja mittenõudlik kinofilm

Esteetilises plaanis on „Anora“ kindlasti üks Sean Bakeri õnnestunumaid filme, aga seksitöö teemaks valimisega tahab ta lihtsalt publikut püüda, leiab Joosep Ehasalu.

„Anora“ on USA indie-lemmiku Sean Bakeri seitsmes film, mis pälvis 2024. aastal Cannes’ kõrgeima tunnustuse – Kuldse Palmioksa. Baker on tuntud kui filmitegija, kes kujutab ausalt ja ilustamata marginaliseeritud gruppe. Peamiselt keskendub ta seksitöötajate eludele. Ka sedapuhku on peategelaseks striptiisitar Anora ehk Ani, noor neiu, kelle ihu paljastub juba filmi algusminutitel.

Tegemist on nihestunud tuhkatriinulooga, kus klaasking on pigem peibutus kui pääsetee. Kes ei oleks unistanud oma argisest rutiinist või palgatööst – sedapuhku seksitööst – välja pääseda? Finantsilisest kitsikusest otse karusnaha sisse! Tuhkatriinulugu saab alguse, kui Ani ellu saabub tema „prints“, vene oligarhi võsuke Vanya, kelle muretu elustiil ja otsatuna näiv rikkus panevad Ani unistama elust haljamal oksal. Ani on algul küll Vanya palgatud eskort, aga peagi saabuvad töö ja vaeva kaudu armastus ja isegi abielu, koos uhke sõrmuse ja disneylike unistuste täitumisega. Mõistagi on see vaid illusioon ja juba õige pea määravad välised jõud abielu kehtetuks.