Tarvi Olbrei: Kes maksab?
Seejuures ei räägita sellest, kust ja kuidas see raha tulema peaks. Ehk siis ei räägita sellest, kes Eestis ikkagi on maksumaksja ja kuidas maksude maksmine käib.
Kui ostame näiteks poest õlut ja mõtleme, et maksime maksu, siis natuke lihtsustades meie ju ei maksnud, hoopis Saku õlletehas maksis aktsiisi ja Selver käibemaksu. Kipume niisiis unustama, et makse maksavad Eestis ettevõtted. Täpsemalt – ettevõtete omanikud. Ja nii ei teagi enamik kodanikke, kui palju nende eest kokku makse makstakse, sest ülekandeid nende eest teeb maksuametile ju ettevõte, kus nad töötavad. Samas ootavad paljud tublimad juba jaanuaris tulumaksu tagasi.
Otseselt on see seotud teaduse arengu ja edendamisega nii, et ühelt poolt peaks edukas teadus olema eduka ühiskonna alus – innovatsioon, haritud tööjõud jne. Samas neelab innovatsiooni arendamine ja haritud tööjõu loomine ikka sedasama raha. Eesti kõrgkoolide sissetulekud pärinevad osalt tasulistel kohtadel õppivatelt tudengitelt, osalt eri fondidest ja suures osas riigilt, kes on selle raha saanud maksumaksjalt.
Ometi ei saa viimased üldse kaasa rääkida selle raha kasutamises. Hetkel pole meie maksumaksja hääl ühiskonnas nii tugev, et vähendada näiteks Tartu ülikooli igati heal järjel administratsiooni. Ja tänapäeval oleks ka üsna kujuteldamatu, et mõni ettevõtja võtaks sel teemal sõna. Armee neid, kes hakkaks kohe artikleid vorpima ja kommentaare kribima, et ettevõtjat tümitada, oleks suurem, kui Eesti kaitsevägi kunagi olla saaks!
Ettevõtjad pole ühiskonnas kunagi enamuses ning kodanikud ei hakka suure tõenäosusega ise makse maksma, kuigi tehniliselt oleks see võimalik. Kujutame korraks ette, et meie riigis loodaks olukord, kus igaüks maksabki päriselt makse ehk iga kuu 10. kuupäeval peab töötav inimene tasuma riigile ligemale poole sellest, mis tal palgana kontole potsatab. Miks see hea oleks? Sest siis saaksid kodanikud aru, kui palju meil makse makstakse, ja tunneksid huvi ka selle vastu, kuidas riik raha kasutab. Enne ACTA miitingut toimuks rahvarohked protestiaktsioonid ilmselt hoopis Eesti kõrgkoolide ees.
Tagasi alusteaduste juurde. Nagu öeldud, kõlab teadlaste hulgast sageli hääli, et rohkem tuleks tegeleda alusteadustega ning see, kas see Eesti ettevõtete tegevusega haakub, pole teaduse seisukohalt oluline. (Parandatagu mind, kui ma eksin.) Mõelgem nüüd nende maksumaksjate peale, kes on sunnitud ülal pidama nii doktorante kui ülikooli administratsiooni, köhides iga kuu riigile suuri summasid. Neil peaks olema vähemalt õigus loota, et teadlased mõnikord mõtlevad ka sellele, kuidas oma teadusega neile kasulikud olla. Olukord, kus maksumaksjad otsivad abi ülikoolidest ja teadlased üritavad kas või natukenegi maksumaksjate tegevusele kaasa aidata, võib meist teha edukama riigi.
