AREENI KAANELUGU: Hea elu filosoof
“Õppimine, inimestest hoolimine ja koostöö on sellised teemad, mis on võrdselt tähtsad nii headel kui halbadel aegadel,” kinnitab Soome filosoof Esa Saarinen Priit Hõbemäele.
Tutvusin Soome tuntuima filosoofi Esa Saarineniga (59) üheksa aastat tagasi. Aalto ülikooli professori Saarineni loengutes käib üle 700 kuulaja, kes tahavad teada saada, kuidas oma elu paremini elada. Sest nimelt seda ta õpetab. Soome suurimad rahvusvahelised firmad Nokia ja Marimekko kuulavad tähelepanelikult tema nõuandeid. Kaks korda aastas peab ta Paphose linnas Küprosel seminari, kuhu koguneb sadakond inimest, kes nopivad sõnu tema huultelt. Ta riietub klounlikult kirevatesse pintsakutesse ja haaremipükstesse. Ta on nagu rokkstaar, keda tuntakse tänaval välimuse järgi ära.
Kui me Esaga Helsingi kesklinnas Bulevardil Ekbergi kohvikus kokku saime, olid tema lauakaaslasteks Nokia peadisainer ja paar sama tasemega tegijat. Ekbergi interjöör kannab 1920. aastate vana hea Euroopa hõngu ja on lõuna paiku täis head elu nautivaid lärmakaid keskealisi daame. Maailm on palju muutunud, ja ei saa öelda, et paremaks, aga Ekbergis seda ei hooma.
Esa, miks sa just Ekbergis istumas käid?
See on mu kodu lähedal ja mulle meeldib siin. See on kaunis traditsioon. Üks meie aja jooni on see, et kõik muutub või paistab muutuvat, aga on asju, mis ei muutu, ja need ei peagi muutuma, sest need on seotud inimeseks olemise sügavamate jõujoontega – nagu inimeste kohtumine kohvikus ja vestlused, teatud rahu selle kiirustamise keskel. See koondub Ekbergi kohvikusse. Samuti nagu Sartre ja Beauvoir istusid Les Deux Magots’ kohvikus Pariisis, nii istun minagi ühest aastakümnest teise Ekbergi kohvikus.
Sa nimetad ennast “hea elu filosoofiks”. Kuidas on seotud elufilosoofia ja akadeemiline filosoofia ning mis neid eristab?
Algusaegadel oli filosoofia üldisemate vaatenurkade üle arutlemine, mis püüdis inimese elu rikastada sel viisil, et leides paremaid mõtteid, võis inimene nendest lähtudes ka oma elu paremaks muuta. Ning selle kaudu võis ka kogukond, kuhu see inimene kuulus, hakata paremat elu elama. See Sokratese isikust lähtuv pärand on minu meelest antiikfilosoofia keskne lubadus ja see on ka minu elufilosoofia põhimõte.
Suurem osa akadeemilisest filosoofiast ei suuda tavalist inimest kõnetada ega ühe inimese elu seisukohalt talle üldse midagi anda. Olen ka ise akadeemiline filosoof selles mõttes, et õpetan ülikoolis, kuid mu huvi keskendub elule, filosoofia tegemisele elust endast ja elu enda jaoks sel moel, et inimene suudaks filosoofilist kõnet mõista ja selle kaudu sündivaid äratundmisi ka oma elus rakendada.
Kas sinu elufilosoofia on inimestele kasulikum headel või halbadel aegadel?
