Andrei Hvostov: Elu on Lill

Teisipäeva hommikul rääkis riigikogu saalis näitleja Mari-Liis Lill.

Kõne peegeldas üldist meeleolu – noor naine ütles välja selle, mis mõlgub meeles paljudel.

Ekspressi rahvas kolmapäeva hommikul tema kõnele nii lihtsalt ei lähenenud. Toimetuse alustalad torisesid, et Lill ütles seda, mida me kõik niigi teame, aga ta ei pakkunud välja ühtegi lahendust.

Siinkohal mõttepaus.

Küsimus: kas Lillelt saabki lahendusi oodata?

Teatri illusoorsus saab mõnikord üllataval kombel kokku tegelikkusega.

Kuus ja pool aastat tagasi loeti Draamateatris ette minu näidendit “Henrik”. Sellestsamast kroonikust, kelle nimelaiendiks on “Läti”. Sellestsamast, kes kirjeldas muinaseestlaste võitlust ristiusustajatega. Näidendis on tegelane Raikküla naine. (Märksõnaga “Raikküla” seondub kärajateks nimetatud muistne parlament, mille mälestusena on meil praegu näiteks olemas “presidendi kärajad”.)

Ristiväe liikmena Raikküla maile jõudnud Henrik kohtub anonüümseks jääva kohaliku naisega. Vangiga. See on janust hullumas. Tema esimesed sõnad mungakuube kandvale võõrale on sosin: “juua … juua…”

Käib ristisõda, mehed ajavad suuri asju: kes ehitab jumalariiki, kes võitleb eesti asja eest. Noor naine ei mõista, miks see kõik toimub, küll aga tunneb ta seda, et tal on väga paha olla.

Ent kroonik Henrik särab optimismist. Joodab tüdrukut ristimisveega, lohutab teda sellega, et nüüd on talle tagatud igavene õndsus, osadus valguseriigis, uus parem moraal. Teda ootab hiilgav tulevik. Kusagil kaugel ees juba terendabki viie rikkama riigi hulka jõudmine, eeskujulikult tasakaalustatud eelarve, Läänemere piirkonna kõige integreerituma riigi staatusest rääkimata.

Aga Raikküla naisel on ikka paha olla.

Tookord andis talle hääle äsja teatrikooli lõpetanud Mari-Liis Lill.

Raikküla naised ei peagi pakkuma lahendusi. Nagu ka hällis lamavalt lapselt, kes nutab keset ööd, ei saa küsida, et millised oleks tema ettepanekud olukorra parandamiseks.

Jaanuari alguses jõudis meieni selline statistika: võrreldes 2007. aastaga on Eestis jäänud 15–19aastasi naisi 33 protsenti vähemaks ja võrreldes 2011. aastaga on naisi jäänud 10 protsenti vähemaks.

Elu on Lill. Pole Lille, pole ka elu.