Peeter Helme: Eestist maaga ja ilma
Mul on probleem sõnaga “Eestimaa”. Täpsemalt sellega, kuidas seda sõna kasutatakse.
Võib-olla on asi ajaloolase diplomiga kaasnevas professionaalses kretinismis, mis ütleb alati, kui kuulen seda sõna, et “Eestimaa” peaks ju tähistama ainult Põhja-Eestit, omaaegset Eestimaa kubermangu vastandina lõunas asuvale Liivimaale. Aga võib-olla on asi hoopis poeesias – selle, kas mingi sõna mõjub poeetiliselt, kaunilt ja ülevalt, määrab teinekord kontekst. Ja sõna “Eestimaa” kontekst ongi selline, et tänapäeval üsna levinud komme rääkida Lätimaast või Soomemaast asetab selle sõna poeetiliselt halba, värdkeelsesse, kantseliidiga piirnevasse seltskonda.
Aga laiemalt võttes on üldse huvitav, kuidas Eestimaa mõiste on tänaseks tõrjunud nii sõnalises kui kultuurilises mõttes Eestist välja Liivimaa. Algas see kõik põhjamurde pealejäämisega kirjakeeles – Mats Traat on ilmselt õigusega märkinud, et tema jõgiromaan “Minge üles mägedele” on monument või hauakivi tänaseks väljasurnud keelte hulka kolinud tartu keelele – kuid märke sellest, et Lõuna-Eesti, Liivimaa, on meie ajaloos ja kultuuris täiesti tasalülitatud, leidub teisigi.
Näiteks Eesti vapp, mis on Eestimaa kubermangu vapp – lõvide peast on vaid kaotatud monarhiale viitavad kroonid (kubermangu vappi saab tänapäeval imetleda veel ainult endise Saksa teatri fassaadil Tallinnas Pärnu maanteel) – ja mis esindab selliselt ju vaid vähem kui poolt Eesti Vabariigist. Liivimaa sümboleid aga meie vapilt ei leia. Erinevalt muide Läti vapist, kus on kõik Läti eri osad kenasti heraldiliselt nähtavad – vapikilbi alumise parempoolse kolmandiku võtab enda alla Liivimaa greifivapp ning Läti suurel vapil toetavad kilpi lõvi ja greif, kellest esimene on Kuramaa ja Zemgale, teine Liivimaa sümbol.
Miks see nii on? Selle asemel, et näha siin teadlikku põhjaeestlaste šovinismi, on tegu ilmselt teatud sorti laiskusega, mõningase ükskõiksusega sümbolite vastu, mis tingis selle, et Toompeal istunud iseseisva Eesti riigiasutused hakkasid vabadussõja kitsastes oludes tembeldama olulisi pabereid nende templitega, mis lossis kubermanguvalitsuse ajast vedelesid. Ja need olidki need kolme lõvi ehk leopardi ehk kutsikaga. Üsna kõnekas, sest muidu on maailma ajalugu täis näiteid sellest, kuidas riigikorra vahetamisest antakse märku sümbolite jõulise ja nähtava väljavahetamisega. Eestlased sellest nii väga ei hoolinud. Sinimustvalgest näis piisavat, vapp ilmselt oli aga liiga saksik asi, et sellele suurt tähelepanu pöörata.
Ent see viibki tagasi mõiste “Eestimaa” juurde. On ju ka see saksik sõna, toorlaen saksakeelsest Estland’ist. Kui eestlastele Eesti nii armas on, siis miks kasutada säärast sõna? Või ollakse siingi nii ükskõiksed? Liiati algab ju üks väga patriootlik laul fraasiga “Eestimaa, su mehemeel pole mitte surnud veel!” Poeesia, mis muud.
