10 aastat Brüsselis: “Eestis on kõik nii kohutavalt armas!”

2003. aasta sügisel kirjutas Ekspress sellest, kuidas üks Eesti esimesi euroametnikke kolis oma neljaliikmelise perega Tartust Brüsselisse. Mis on neist saanud kümne aastaga?

Mõned tekstid ei lähe kirjutaja jaoks kunagi meelest ning Eesti Ekspressi kunagises kuulisas "Reporter" 2003. aasta 25. septembril ilmunud "Väljarändajad" on mulle üks neist. Võib-olla osalt ehk seetõttu, et too artikkel tõi minu jaoks kaasa esimese pikema külaskäigu Brüsselisse – tillukese vanalinna ja hiiglasliku Stalingradi avenüüga linna Belgias, mille eri rahvustest ja rassidest elanikkond osutus mulksuvat otsekui põrgukatel –, kuid kindlasti ka teema enda pärast. Oli ju käes aeg, mil kärsitult Euroopa Liidu ukse taga sissekutsumist ootav väike Eesti (kingad viksitud ja seitel pähe tehtud) valmistus saatma europealinna omaenda ametnikke. Nende seas edukalt Euroopa Komisjoni Tervise- ja Tarbijakaitse direktoraadi riskide hindamise osakonda tööle kandideerinud, tollal 39-aastast arstiharidusega Terje Peetsot. Mindi kogu perega – toona samuti 39-aastase abikaasa Ahto ning perepoegade Toomase ja Andresega (sellal 14 ja 16) –, jättes maha koduse Tartu oma metsviinapuudesse mähkunud Tammelinna maja ning murelikult pakkimist seiranud hundikoer Palmaga, et üritada leida endale kohta Euroopa teises servas. Linnas, mille kohta vähemasti Ahto ei teadnud muud, kui et seal on Euroopa Komisjon ja NATO, Manneken Pis ja restoranide tänav. Selle kunagise artikli lõpus oli pere veidi juba ehk kohanenud - asjad uues kodus lahti pakkinud ning varasügiseses Ostende mererannas jalutamas käinud – ning nii saidki lõpuread olema söakad "Ühes on Peetsod kindlad – ilma perekonnata oleks kohanemine olnud kümneid kordi raskem. "Ma tõeliselt imetlen neid inimesi, kes lähevad üksi ja saavad ikkagi hakkama," ütleb Terje. "Mina ei oleks nii tubli."

Kuid nüüdseks, 2013. aastaks on Terje ikkagi jäänud Brüsselisse justnimelt nõnda – üksi. Tõsi, amet on muutunud – tänasel päeval on ta Euroopa Komisjoni kommunikatsioonivõrkude ja tehnoloogia peadirektoraadis e-tervise valdkonnaga tegelev poliitikaametnik -- ning muutunud on ka elukoht. Kuigi piirkonnaks on jätkuvalt see "õige veidi Tammelinna meenutav" Brüsseli äärelinn, kuhu kuldklotsersõlmuseid armastanud bulgaarlasest kinnisvaraagent neile 2003. aasta suvel majavälja valis, on majast nüüd saanud korter; selline, mis mis ei tunduks pärast ülejäänud pere tagasi Eestisse kolimist üleliia suur.

Mehe ja poegade Brüsselist lahkumisel on eri põhjused – igaühel oma. Esimesena naasnud Andres tuli Eestisse lõpetama keskkooli. Tõsi, päris algul avastas Andres Tartus ühtäkki iseseisvat elu elades, et palju aktuaalsem näib siiski tööleminek, kuid järgneva kahe aastaga läbis ta ikkagi Eesti ajaloo (ja Belgia koolis kohustuslike õppeainete hulka mittekuulnud füüsika ja keemia) ja tegeleb hetkel kõrghariduse omandamisega. Eluperiood Brüsselis äratab Andreses tagasi vaadates vastandlikke tundeid -- kui ühelt poolt oli tegu Tartuga võrreldes määratult kuritegelikuma linnaga, kus tuli kallaletungide vältimiseks tänaval alati "nina püsti ja selg sirge hoida" (ükskord murdsid pätid tal siiski ninaluu), siis nostalgilisemaid mälestusi äratavad kasvõi need Belgia algul peadpööritama ajavalt teistsuguse valikuga toidupoed, mis olid toona, 2003. aastal, oluline osa "peresündmusena maailma avastamisest". Ja Belgias selgeksõpitud "tohutu majoneesiarmastus", möönab Andres, on talle omane siiamaani.
Ka Andrese nooremat venda ja tänast infotehnoloogiatudengit Toomast sundis 2008. aastal tagasi tulema peaasjalikult edasi õppima mineku soov ning erinevalt Inglismaa kolledžitest (mis olid samuti kaalukausil) tekitas esialgseks sisseastumiskohaks valitud Tartu Ülikool "soojema tunde". Ja Toomas igatses Eestit! „Pole kerge leida endale sõpru, kui oled tundmatust riigist,“ ütleb Toomas Brüsselis veedetud keskkooliaastate kohta napilt ning märgib, et kuigi tuttavaid – ka väga häid tuttavaid – tekkis mitmest rahvusest õpilaste seast, sai ta tõeliselt sõbraks ikkagi vaid ainult teise Brüsseli koolis käinud eestlasega (kellega suheldakse siiamaani).
Poiste isa Ahtot pani 2011. aastal naasma jällegi asjaolu, et töö ETV Brüsseli korrespondendi operaatorina sai otsa ning kummitama hakkas tunne, et mida enam aega möödub, seda raskem (mis siis, kui alles kuuekümnenda eluaasta künnisel?) oleks Eestisse tagasi tulla ja siin jälle eneseteostust leida. Kuid selles, et lõpuks tagasi tulema peab, oli Ahto – kes teeb praegu väikestviisi kaameratööd ning ajab Lõuna-Eesti veekogudel ka paaditurismiäri – enam kui kindel.

Ent Terje otsustas jääda