Allar Tankler: Mis neist olümpiamängudest
Mitte kunagi varem iseseisva Eesti ajaloos pole meie olümpiakoondis esinenud nii nõrgalt nagu äsjalõppenud Sotši olümpiamängudel, kus meie parimaks individuaalseks saavutuseks jäi Viktor Romanenkovi 24. koht iluuisutamises.
Teate isegi? Kohe jõuan selleni, miks sedalaadi mnemoturniiri materjal mitte ainult Siim Kallasele huvi peaks pakkuma.
Olümpiakomitee praeguse presidendi Neinar Seli eluaja jooksul pole eestlased kunagi kehvema tulemusega naasnud – mööndusega, et kolmedel talimängudel (1960, 1972, 1976) teadaolevalt ühtegi eestlast ei osalenud. Enne seda piirdus NSV Liitu esindanud kahevõistleja Uno Kajak 1956. aasta Cortina d’Amprezzo taliolümpial veelgi kehvema tulemusega (26. koht), sama koht jäi parimaks ka Oslos 1952 (suusataja Juku Pent Saksamaa värvides). Ehk seis on vilets, viletsam kui kunagi varem.
Sportlastele ei saa midagi pahaks panna. Kui võtame aga eelduseks, et professionaalses spordis ei saa jätta asju nähtamatu käe hooleks, peab esitama küsimuse, kas riik saab luua eeldused sportlastele paremate tulemuste tegemiseks. Lisaks sihipärasele finantseerimisele.
Erika Salumäe, Erki Nool, Andrus Veerpalu, Kristina Šmigun, Gerd Kanter, Jaak Mae ja paljud teised on meid ära hellitanud. Mõnel olümpial nimetasime end suisa üheks maailma edukaimaks riigiks, arvutades medalisaaki elanike arvu kohta. Raske on küll hinnata, kas need tulemused just riikliku sekkumise abil tulid. Igal juhul paistab, et edu lummuses tegime liiga vähe, et järgmist põlvkonda ette valmistada.
President Ilves sõnastas päev pärast olümpiamängude lõppu, vabariigi aastapäeva kõnes meie esmase eesmärgi: Eesti peab muutuma tervemaks. Võime olla kindlad, et Eesti tippsportlaste eeskuju on selle eesmärgi saavutamiseks oluline, ning meie tervena elatud aastatest sõltub muuhulgas meie majanduse käekäik, ja tagatipuks ka põhiseaduslikus vaimus rahvuse kestmine, ütles president. Paralleelselt tõi Daniel Vaarik Sirbis välja huvitava aspekti Briti Valitsemise Instituudi poolt koos ajakirjaga Monocle koostatavast pehme võimu indeksist. See mõõdab asju, mis muudavad riigi ligitõmbavaks ning seeläbi annavad juurde võimu ja inspireerivad inimesi riigiga ühistele ettevõtmistele. Indeks võtab muu hulgas arvesse ka võidetud olümpiamedaleid. Sellest lähtuvalt peaks spordi riikliku korralduse vastu kultuuriministeeriumi kõrval rohkem huvi tundma nii sotsiaalministeerium kui ka välisministeerium. Miks mitte siis juba ka Tallinna Sadam, korruptsioonivabalt.
Selge on, et Eesti ei saa endale seada eesmärgiks pelgalt “saata olümpiamängudele 25 sportlast”. Ärgem kritiseerigem nõrku tulemusi teinud sportlasi, see olukorda paremaks ei tee. Küsigem neilt täitsa tõsise näoga, mida me kõik oleks saanud teha, et nende kohtadele olümpiakoondises oleks olnud teravam konkurents, ja et järgmistele olümpiamängudele võiks minna suuremate ambitsioonidega. Rahvuse, keele ja kultuuri kestmise nimel.
