Laenuintressid lõhuvad peresid! Savisaare avaldust kommenteerivad Meri, Kraft, Mõis jt.
Viis-kuus aastat tagasi räägiti energiliselt võimalustest eluaseme soetamiseks laenu saada. President Lennart Meri käis tollase linnapeaga kuskil tühermaal. Tuul puhus, juuksed lehvisid. Meeleolud olid lootusrikkad. Noorperede linnak küll ei teostunud, aga laenuvõimalused on tänasel päeval paremad kui kunagi varem. (Intress kaks-kolm protsenti aastas.) Majad ja korterid ostetakse enamasti laenu eest. Mul on vähe tuttavaid, kes poleks võtnud laenu.
Ja nüüd, paar päeva tagasi, võtan Kesknädala ette (siit võib alati leida ülimalt vapustavaid publitsistlikke välgatusi), loen parteijuhi kõnet keskerakonna X kongressil 20. augustil Rakveres. Ja mis ma loen.
Edgar Savisaar ütleb kõnetoolist: …Tallinna ja ka teiste linnade eluasemete hinnad käivad noortele selgelt üle jõu. Pankade ja kinnisvarafirmade surve all lükatakse edasi laste soetamine, laenuintressid lõhuvad perekondi, röövivad töörõõmu …
Ma olen segaduses. Laenamine tähendab hävingut, õpetab Savisaar. On see tõesti nii?
Vahur Kraft(endine Eesti Panga president, kes on õpetanud, et laenata tuleb, aga ei teeks paha, kui seejuures ei minetataks mõõdutunnet)
“Uskumatu lugu küll, kui me oleme nüüd leiutanud instrumendi, mis perekonnad lahku ajab – pangalaen! Kogu maailmas on elu laenamise peale üles ehitanud. Kõik laenavad. Ja kinnisvarahinnad tõusevad samuti kogu maailmas. Kinnisvara kallinemine on üleüldine probleem, millest räägitakse nii Ameerikas kui ka Inglismaal. Ja kas mitte pole see Savisaare mõte kantud valimiseelsetest meeleoludest? Tegelik elu on siiski midagi muud.”
Ando Noormets (Hansapanga suhtekorraldaja, kes ei põle soovist kommenteerida poliitikute sõnavõtte)
“Ma võin öelda niipalju, et Eestis on eluasemelaenu võtjaid kokku umbes
100 000 inimest, Hansapangast on eluasemelaenu võtnud umbes 50 000 klienti. Kõiki neid inimesi iseloomustab see, et nad on võetud kohustuste täitmisel korrektsed. Võlgnevuses kliente peaaegu polegi. Hansapangas vaid 0,1 kuni 0,2 protsenti kõigist eluasemelaenu võtnud klientidest. Eluasemelaenu intressid on Eestis praegu Euroopa ühed madalamad.”
Vilja Savisaar (särav daam, kes elus juba üht-teist on saavutanud ja kes reklaamib toimekalt komöödiasarja “Meeleheitel koduperenaised”)
“Ma arvan, et abikaasa mõtles oma kõnes seda, et riik ja linn peaks nende eest hoolitsema, kelle sissetulekud on madalad (noh, kas või meditsiiniõed või kooliõpetajad) ja kellele võiks odavamaid kortereid üürile anda, kui elamist on vaja ja raha on vähe.”
Andrus Saar(sotsioloog, kellel on laenuvõtjaile hea soovitus: ära ole loll!)
“Mis on laenu võtmise alternatiivid – see, et ei saa laenu! Kas see on parem!? Kas see on siis hea, nagu vene ajal oli, kui ootasid kolmkümmend aastat korterijärjekorras ja elu jäigi elamata. Nüüd sa võtad laenu ja elad.
Jah. Loomulikult on raske, kui sa oled loll ja paned teleka alla 40 tuhhi. Ja kui sa tahad Tallinna kesklinna kahemiljonilist maja või seitsmenda seeria bemarit – no tule taevas appi! Loomulikult on sul siis raske!
Aga ära ole loll! Kes sul käskis nii palju laenata!”
Jüri Mõis (endine pankur ja Tallinna ekslinnapea, kes koos Lennart Meriga aastaid tagasi noortele peredele odavate majade ehitamist kavandas)
“Mis laenamisse puutub, siis mulle meeldib Rootsi pangandusest õpitud loogika, et kui kodanik võtab endale finantskohustuse, on ta ühiskonnale lojaalne. Ta ei käi pahandust tegemas ega bussiputkasid puruks peksmas, sest kui ta tahab olla pankade registris krediidikõlblik, peab ta olema puhas poiss. Ja tundub, et see toimib ka Eestis.
Ega Savisaar majandusest midagi ei jaga. Ja miks ta seda juttu räägib – see on mõeldud selleks, et saada hääli pimedas kobavatelt vanematelt prouadelt, kellel pangaasutusse asja ei ole.”
Eda Kaljuste (sametine hääl nõustamisasutusest Eluliin)
“Kui peresuhe on juba kiiva jooksnud, siis võib lahkhelid ka rahaasjade peale ajada. Aga mina küll ei mäleta, et põhiliseks lahkumineku põhjuseks keegi laenuvõtmist oleks toonud.”
Mart Kalm (arhitektuuriguru, laenamise tuline pooldaja, kes iial ise laenu võtnud pole)
“Ma arvan, et Savisaar apelleerib oma kõnes vanemale generatsioonile, kelle kujutluses on laenamine midagi hirmsat ja jubedat. Noored, kellel on 30– 40 tööaastat ees, on laenudele avatud ja see on normaalne.
Tänapäeval ei ole enam nii nagu Nõukogude Liidus, et müüd eluaeg tulpe, saad kümme tuhat kokku ja ostad endale külmutuskapi. Laenamine on normaalne asi. Ostetakse uued korterid või renoveeritakse vanu (mis muide on kultuurse inimese tunnus) ja laen makstakse tasapisi tagasi.”
Tüüne-Kristin Vaikla (sisekujundaja, kellel näib olevat maksujõuline klientuur)
“Kes sisekujundaja juurde tulevad, tahavad, et nende kodu kujutaks endast midagi erilist. Selle nimel on nad nõus kokku hoidma ja seal elades on nad õnnelikud. Mina küll ei saa nõustuda, et laenamine inimesi lahku ajab. On muidugi ka selliseid, kes sisustavad oma kodu nii, et toovad kuskilt tooli ja kuskilt kapi ja vaatavad, kuidas saavad. Eks see ole valikute ja võimaluste küsimus.”
Ede (abielus isik, laen kaelas, lastesaamist edasi ei lükka)
“Laen pigem liidab. Ma hiljuti kuulsin, kuidas kellegi käest küsiti: “Miks te siis ei ole veel abiellunud?” Ja vastus kõlas: “Aga pangalaen meil juba on!” Nii et pangalaen on tänapäeval omamoodi abielutunnistus.
Katrin Streimann (Eesti Naise peatoimetaja, kelle jaoks omab härra Savisaare avaldus tõsist uudisväärtust)
“Ükskord oli meil toimetuses juttu mängusõltlasest, kes oli kõvasti laenu võtnud, seejärel enesetapu teinud ja võlad naise kaela jätnud. Aga et pank lahutusi soodustab, seda kuulen ma küll praegu esimest korda.”
Karin (proua, kellel on kaks last ja mees, kes teenib umbes “kolmsada krooni kuus”)
“Ma vaatan, kuidas mõned teevad endale huvitava arhitektuurse lahendusega kodu. Ja siis käivad ringi, näost hallid. Nad on nii sõltuvad oma töökohast. Töö, töö ja ainult töö!!! Sest raha tuleb ju teenida. Vahepeal tahaks lõdvaks lasta, aga ei saa. See kurnab ikka tohutult ära. Aga muidugi – et on võimalus laenu saada, see on iseenesest hea.”
Villu Zirnask (majandusajakirja Profit toimetaja, kes räägib vaikselt ja vähe, aga kellel on asjalikud jutud)
“Neljakümneks aastaks ei soovitaks ma kellelgi laenu võtta. Muidugi. Igal asjal on kaks otsa. Kui hakata negatiivset poolt rõhutama, võib kõik asjad maha teha. Kui nüüd tähte norima hakata, siis seda, et laenuintressid lõhuvad perekondi, võib lausa valeks pidada. Intressid on praegu ikka väga madalad. Pigem lõhuks perekondi see, kui laenu üldse võtta ei saaks ja kuskil elada poleks.”
Triin (kes on olnud panga klient viimased 11 aastat, kaks laenuvaba kuud sinna hulka arvatud)
“Ma maksan aastas koos mehega pangale keskmiselt sada tuhat krooni pluss intressid. Kaksteist aastat maksan veel. Esimesed kaks aastat olin pinges, aga nüüd ma sellele enam ei mõtle. Aga rohkem ma oma elus enam laenu juurde ei võta ja püüan pigem varem ära maksta kui tähtaega edasi lükata.”
PS
Muide, informatsiooni korras kinnitaksin paari faktiga Keskerakonna häälekandja vaieldamatut menu lugejaskonna seas. Jüri Mõis, kuuldes, mis allikatele ma oma küsimusi esitades tuginen, rääkis loo sõbrast, kes tellib Kesknädalat ja kiidab: Jube hea! Saab viie krooni eest kaheksa lehekülge Kranaati!
Ja keegi tähtis isik (ma ei hakka nime ära tooma) tunnistas, et tellis õele sünnipäeva puhul kuuks ajaks Kesknädala. Ja õde väljendas oma tänutunnet, tellides vastutasuks väljaande Eesti Kirik. Aga see on juba hoopis teine jutt.
Perekond Savisaarel on laene 3,6 miljoni krooni eest
Edgar Savisaar
laen 1 750 000 krooni Ühispank
autoliising 330 000 krooni Ühisliising
Vilja Savisaar
eluasemelaen 1 500 000 krooni Ühispank
Allikas: Majanduslike huvide deklaratsioonid/Riigi teataja 2005.
Artikkel ilmus 1.septembril 2005
