Surm reeglivõsas ehk mida koroonajärgsesse maailma kaasa võtta

Eestlastena oleme üks reegliusku rahvas. Ent reeglitega on ühiskonnas umbes nii nagu inimesel söömisega: eluks hädavajalik, kuid koguse kasvades kasulikkus kahaneb, ja sealt edasi muutub suisa ohtlikuks.

Nüüd, kriisi ajal, tulevad „liigsöömise“ tagajärjed ilmsiks. On reeglite murenemise aeg, terad eralduvad sõkaldest. Täna pole veel selge, millisel tugevustasandil meil praegune kukkumine lõpuks pidama õnnestub saada ja mida me senisest Eestist tulevasse ülesehitusfaasi üldse edasi tahame kanda. Elame, näeme. Kuid kuna märke reeglite negatiivsest kasust on palju, siis toon mõned näited ballastist, mille rahuliku südamega üle parda võime heita.

Mullu, veel koroonaeelsel ajal, sattusin täitma oma ettevõtte käibedeklaratsiooni Egeuse merel purjeka pardal. Samal ajal sain maksuametilt sõbraliku meeldetuletuse, et töökoha aadress oli töötamise registris kirja panemata jäänud. Miks ometi? Väljas on 21. sajand ja ma ei jälgi juba ammu, kus meie raamatupidaja või müügijuht oma tööd teevad – pea­asi, et see tehtud oleks. Nüüd, kodukontorite ajal tuleb selle nõude jaburus eriti ilmsiks. Töötamise register loodi maksuameti juurde 2014. aastal eesmärgiga suruda alla ümbrikupalku ja varimajandust. Tegelikkuses pole see oma eesmärki täitnud, vaid kahjustanud. Maksuameti uuringuid vaadates on ümbrikupalkade ja varimajanduse varasem langustrend pärast registri loomist selgelt pidurdunud. Põhjuseks on negatiivne mõju maksumoraalile. Isegi kõige kuivema natuuriga raamatupidajale ei meeldi teha riigi heaks tasuta kilplasetööd. Meile ei meeldi olla sunnitud oma riigile udu ajama.