Pime ja tormine sügisöö, merelt tuleb popsudes kaluripaat. Tumedad kujud ronivad kiiresti paati, kaasas väikesed kompsud. Paat suundub avamerele, koidikul jõutakse kaljusele laiule. Sõnaahtrale paadimehele antakse väärtesemeid, raha, kuldmünte, soolaliha, mees kaob uuesti merele. Varsti tulevad Soome mundrimehed ja viivad põgenikud mandrile nimesid registreerima.
Nii on kirjeldatud sõjaaegset pagemist Eestist Soome. Soome kirjanik Eero Haapanen võttis käsile tohutu töö Soome riikliku politsei ehk Valpo (Valtiollinen poliisi) arhiivides ning selgitas välja, kes olid need paadimehed. Tulemuseks on tänavu ilmunud raamat „Põgenemine üle Soome lahe – inimsmugeldamine Eestist Soome 1940–1944“.
Teise maailmasõja ajal põgeneti Eestist eri põhjustel ja kolmes laines. Esimene oli peamiselt ingerlaste ametlik ja seaduslik evakueerimine Paldiski sadama kaudu Soome, kokku 63 000 inimest. Teine oli suur paanikas põgenemine punaarmee eest Rootsi sügisel 1944, vähemalt 20 000 inimest. Nende vahele jäi organiseeritud inimsmugeldamine peamiselt Saksa okupatsiooni ajal, kokku umbes 5000 inimest. Seda korraldasid eestlastest ja soomerootslastest endised piiritusevedajad, kelle nimed jäid kauaks saladusse.
