Avalik debatt Eesti vanima omamaise raha ning Varbola linnuse üle on läinud meeldivalt sügavaks. Viimase argumentide vahetuse vooru pidasid omavahel Valter Lang ja Ivar Leimus. Siiski esitas Leimus mitu väidet ka minu varem öeldu kohta. Nõustun Leimusega, et Eesti vanima raha mõtestamine peab toimuma faktipõhiselt. Nii peangi Leimust kolmes asjas korrigeerima.
Piiskopisauaga mündid
Leimus kirjutas: “On asjatu siinkohal tõmmata võrdlusjooni obotriitide vürsti Heinrichi enam kui sajand vanemate rahadega. /.../ Meenutasin oma eelmises kirjutises ka sama tehnoloogiaga ja sama suuruse ning kaaluga vermitud piiskoplikke münte, mis esinevad tornbrakteaatidega koos Kostivere aardes ja mille olen omistanud Tallinna asevalitsejale Lundi peapiiskopile Andreas Sunesenile. Mu oponent seostas need rahakesed otsemaid tänaseks vaat et juba müütilise Fulcoga, kellest (isegi kui konstrueerida ulmelugu tema jõudmisest Eestisse ja piiskopitoolist Varbolas) neid münte lahutab pool sajandit.”
Ma ei ole omistanud piiskopisauaga münte esimesele eestlaste piiskopile Fulcole. Paraku on see Leimuse väide vale - loodan, et vaid ekslik ja siiski heatahtlik. Pole ka kuigi konstruktiivne reageerida mu algsetele oletustele, mida Leimuse enda kaasabil olen avalikus arutelus edasi arendanud. Jagame Leimusega seisukohta, et Eesti vanimad mündid löödi ilmselt 13. sajandi alguses. Ent samal ajal ei viita miski, et piiskopisauaga mündid (linnusepildiga müntidega ilmselgelt samast müntlast pärit) olnuks taanlase Suneseni omad. Tema münte on Taanist teada – ja need olid hoopis teistsugused. Ka on sauamünte leitud kümneid kordi vähem kui linnusemünte. Kui esimesi löönuks Sunesen, teisi Valdemar II, peaks nende isikute Eestis viibitud aega arvestades olema suhe aga just vastupidi.
Samas näeme täpselt sama mõõga ja saua sümbolit korraks aasta 1300 paiku Saare-Lääne piiskopi (ajutiseks ja väheseks jäänud) müntidel. Kas ei viita linnusemüntide nö sõsarmüntide piiskopisau hoopis 1211.-1219. aastani ametis olnud Lihula piiskopile Theodericile? On huvitav, et Theoderic oli käinud Eestis (kus? kelle juures?) korduvalt juba 1190. aastatel. Nagu Leimus ise on välja toonud, Theoderic “ei saanud ju tulla üksi ning tühjale kohale”. Miks üldse sai selle Liivimaa misjonäri tiitliks 1211. aastal episcopus Lealensis – "Lihula piiskop"? Liivimaa misjon polnud tolleks ajaks Läänemaale üldse jõudnudki! Ühtlasi ei määratud tollases katoliku kirikus piiskoppe ametisse niisama. Mis kristlaste piiskop Theoderic siis oli? Varbola asus aga Harju ja Läänemaa puutekohas ning 1280. aastatest paistab, et juba ammune Varbola tagamaa hõlmas teadmata ulatuses ka Läänemaad.
Kui linnusemüntidega kokkukäivate (väheste) sauamüntide piiskopisau viitas esimesele Lihula piiskopile, siis saaks ka selgituse, miks mõni hilisem Saare-Lääne piiskop sama sümbolit taaskasutas - üritati rõhuda (sümboolsele) kontinuiteedile, ametikoha vanusele. Igal juhul räägib linnusemüntidega rööpsete sauamüntide ning hilisemate Saare-Lääne piiskopi müntide ükssama kujund vastu sauamüntide taanlaste-seosele. Seda enam, et ainumõeldava taanlase, peapiiskop Suneseni, mündid olid ju selgelt teistsugused.
Kas vanim Eesti raha löödi “Taani mündialusel”?
Leimus tõi esile, et tema uurimisvaldkonna kohta on paras kasutada sõna “kangekaelselt”. Tõepoolest kangekaelselt kordab Leimus aina ka üht väidet, mida esitleb otsekui faktina, mis on aga vaid oletus. Sealjuures on tegu ainsa momendiga, mis Eesti vanimaid münte kuidagigi võiks taanlastega siduda.
Leimus kirjutas (mõtet korrates juba mitmendat korda), et need linnusepildiga, Eesti vanimad mündid on “vermitud Taani mündialusel.”
Lugejale selgituseks: terminiga “mündialus” tähistatakse lihtsalt hõbedasisaldust mündis. Näiteks oli tollane Taani münt keskmiselt 0,8 grammi raske, ent sisaldas sellest vaid 0,27 grammi hõbedat. Mündialus oli 0,27 grammi. Tollastes Taani müntides oligi tavapärasena ca 0,27 grammi hõbedat. Kõnealustes Eesti müntides aga ca 0,20 grammi. Me ei tea aasta 1200 ümbert Taanist Taani münte, kus olnuks hõbedat 0,20 grammi. Kõnealuste Eesti ning sama aja Taani müntide mündialus erines tervelt kolmandiku võrra. Eesti müntide hõbedasisaldus 0,20 grammi ei olnud Taani mündialus.
Leimus aina kordab – miskipärast keerdu käänatud lauseid ja žargooni kasutades – oma tähelepanekut, et Eesti ja Taani müntide hõbedakogused olid omavahel enam-vähem täisarvsuhtes. Mõningaid mööndusi tehes võime põhimõtteliselt tõesti nentida, et ca 0,20 grammi ja ca 0,27 grammi olid omavahel enam-vähem suhtes 3:4. Leimus võtab seda aga otsekui ilmselge tõestusena, et Eesti müntide hõbedasisalduse arvutamisel kasutati Taani mõõtühikuid, et ühest kaalumargast hõbedast tehti neli rahamarka münte. See on üks võimalik tõlgendus. Ometi sellise suhte järgi hõbeda müntidesse jagamist Taanis ei tuntud. Seal pandi ühe mündi sisse 0,27 grammi hõbedat. Eestis 0,20 grammi.
Küsida tuleks hoopis: miks küll pidanuks taanlased, kes pidasid Eestis heitlikku, kaotusterohket ja ajuti tõelist ellujäämissõda, hakkama sellises olukorras münte lööma?
Kas need mündid on taanipärased, sest hõbedasisaldused on enam-vähem täisarvsuhtes? Või need mündid nimelt ei ole taanipärased, sest nende hõbedasisaldus oli oluliselt erinev tollaste mistahes Taani müntide omast? Mulle näib kaalukam viimane moment.
Analoogia ja pretsedent – Rügen
Leimus kirjutas: “Tornbrakteaatide kaal on silmatorkavalt ühtlane, keskmiselt 0,22 grammi. Täpsus, mida esimese mündivasika puhul saavutada on kujuteldamatu. /.../ Kas see eesti soost [Varbola - K. O.] valitseja võis lüüa oma raha – kes, millal ja miks küll?”
Olen debatis näidanud üles valmidust oponendida kaasa mõelda, tema arutluskäike kuulda võtta, pakkuda tõlgendusi, mis ühendaks mõlema argumente. Pean veel pingutama, et näha sama Leimuse lausetes. Leimus otsekui teeb end siin teadmatuks, esitleb Eesti vanima raha konteksti millegi uskumatuna. Ometi pole talle teadmata – viitasin sellele otsesõnu –, kuidas hakati oma raha välja andma Rügenil. Rügen on Saksamaa suurim saar, tänase Saksa-Poola piiri lähedal. Tollane Rügeni võimkond hõlmas umbes meie Harjumaa suuruse ala. Rügen on kõnekas võrdlusnäide.
Taani sõjaväe sissetungi abil sai Rügeni sõjapealik-vürst (princeps, nagu on ka Eestist teada) vabaks teda seni piiranud paganlike preestrite võimust, hakkas taanlaste autonoomseks vasalliks ja kehtestas Rügenil oma suguvõsa uutmoodi, kristliku võimu. Rügenil hakati lööma ka oma raha – ja see “esimene mündivasikas” oli tehniliselt igati muljetavaldav, sealhulgas Rügeni valitseja sõnumit edastava ladinakeelse kirjaga. Miks oli mõnel Eesti ülikusuguvõsal huvi hakata lööma oma raha? Samal põhjusel, mis ka Rügeni valitsejatel ja üldse valitsejatel kõikjal – et sellega kehtestada, tugevdada ja toonitada oma autoriteeti ja võimu, ühtlasi ka mõjutada senisest rohkem majanduselu ja seeläbi ka ise rikastuda. Või tahab Leimus väita, et võimuiha ja rahaahnust muistse Eesti poliitikud ei tundnud?
Küsida tuleks hoopis: miks küll pidanuks taanlased, kes pidasid Eestis heitlikku, kaotusterohket ja ajuti tõelist ellujäämissõda, hakkama sellises olukorras münte lööma? Mida see neile andnuks? Võrreldavad pretsedendid täiesti puuduvad.
Kuna repetitio est mater studiorum, olen sunnitud end kordama:
“Teatavasti laastasid Taanit 13. sajandi alguses Saaremaa väed, kes olid kroonik Henriku sõnutsi seda juba “harjunud tegema”. 1219. aastal Revalas maabunud taanlasi võtsid mingisugused eesti ülikud rahumeelselt vastu. Järgnenud sõda taanlaste ja nende liitlaste vastu Ranniku-Eestis vedasid seejärel eest Saaremaa ülikud. Kõigist Ranniku-Eesti poliitikutest said taanlastega iseäranis hästi läbi Varbola ülikud.
Tegelikult on jälgi sarnasest dünaamikast juba 1196. aastast. Teada on taanlaste mingisugune sõjaretk Eestisse. Ühe hilisema jälje järgi teinuvat siis taanlastega Rügeni omaga sarnase kokkuleppe ülikusuguvõsa Lode tollane juht Odeward. Lodede suured maavaldused ja nende linnused, nagu on teada 13. sajandi I poolest, asusid ümber Varbola. Aga seda Lodede mehenime Odeward, mida kandsid edaspidi veel kümned Loded, tollases Taanis ega Saksamaal ei tuntud. Küll on sellel tähendus ja sobib see hästi tollaste eesti nimede sekka.”
Üks võimalus on näha analoogiat Rügeni valitsejasuguvõsa ning Eesti Lodede ülikuklanni vahel. Ajaliselt sobib siia vahele täpselt ka õnnetu saatusega Lihula piiskop Theoderic. Ka tema, muideks, oli 1196. aastal Põhja-Eestis kohal, kui siin kristlased ja paganad omavahel (taas) sõdisid.
Kokkuvõtteks
Ivar Leimus kirjutas, kuidas ta peab “ümber lükkama väidet, mille kinnituseks pole tegelikult toodud mitte ainsatki vettpidavat tõendit”, mis “on spekulatsioonide lumepall”. Tunnen mõneti sama. Olen Leimusega igati nõus, et “iga uus ja värske idee väärib kaalumist ja läbi arutamist. Selles ju teaduse areng seisnebki. Aga ainult siis, kui väidetel on ka põhjenduse hinnalipik küljes. Vähemalt peaks teaduses nii olema.”
Paraku on väide, et kõnealuseid ainult Eestist leitud münte lõid siin taanlased, vaid üks oletus teiste seas. Sealjuures oletus, mis väidab, et see münditegu toimus igas mõttes unikaalsel, ainulaadsel moel – ja mitte sellise loogika järgi, nagu on samast perioodist Läänemere äärest mujaltki teada. Olgu arutluse aluseks olevad faktid lugejal silma all:
- vanimaid Eestis löödud münte on leitud ainult Eestist, näiteks Taanist mitte; taanlaste kohta pole teada, et nad kustahes mujal väljaspool Taanit hakanuks oma võimu tähisena oma münte lööma (kuigi sõdisid ja maid hõivasid nad kõvasti). Ei teinud nad seda ei kristlikes piirkondades ega oma ristiretkedel;
- Eesti müntide keskne kujund on müür ja torn, Taani omadel nägu/nimi;
- Eesti müntidel on sümboolika ühel küljel, Taani omadel kahel küljel;
- Eesti mündid kaaluvad 0,22 grammi, Taani omad 0,6-1,0 grammi;
- Eesti müntides on 0,20 grammi hõbedat, Taani omades 0,27 grammi.
Neil põhjustel näib mulle korrektne järeldada, et Eesti vanimaid münte lasid umbes aastate 1200-1220 vahemikus lüüa võimuahned, tavapärasel moel müntidega oma võimu toonitada tahtvad eesti ülikud. Nad võisid selleks võtta tööle nt saksi tehnikuid, nagu toodi maale oskustööjõudu-müntmeistreid samal ajal mujalgi. Kirjalikud jäljed viitavad, et need eesti ülikud võisid olla taanlastega sarnastes suhetes, nagu Rügeni valitsejad juba varemalt. Kas need võimuahned eesti ülikud elasid Varbolas? Põhjalikumad uuringud selles kogu Põhja-Euroopas ainulaadses ja silmatorkavas linnuses lubaksid arvata täpsemalt.
