Täiesti ootamatult, tõepoolest nagu pauk luuavarrest, on puhkenud diskussioon Varbola maalinna teemadel, laiemalt aga Eesti muinasaja lõpu ühiskondliku korralduse ja arengutaseme küsimustes. Kahetsusväärsel kombel pole vaidluses osalenud üksnes ideed, vaid ka väitlejate vanus, positsioon, seos „ametliku ajalooteadusega“, koloniaalsed ja postkoloniaalsed kompleksid jms. Väitlus on ammu väljunud sellest punktist, kus ta algas.
Kus vermiti esimesed Eesti mündid?
Algas ta aga sellest, et „noor ajaloolane“ püstitas hüpoteesi selle kohta, et üks väike rühm Eestis leitud omapäraseid münte võidi vermida Varbolas ja et vermijaks võis olla kohalik maarahva soost ristitud valitseja. Kui Kristjan Oad selle ideega Tartu arheoloogia kevadpäevadel välja tuli, oligi tegu üksnes oletusega, õigemini oletuste-hüpoteeside jadaga. Ka populaararheoloogia ajakirjas Tutulus pool aastat hiljem ilmunud artiklis oli see väide varustatud küsimärgiga. Sealt edasi hakkasid kõhklused vähenema ja küsimärgid kaduma ning nüüd olemegi – paljuski tänu ajakirjanduse abistavale käele – justnagu teaduse viimase sõna ja tõsikindla fakti ees.
Ivar Leimus näitas oma artiklis, miks tema arvates kõnesolevaid münte ei saanud lüüa Varbolas eesti soost valitseja (küll aga Tallinnas taanlaste valitseja), Kristjan Oad aga vastas, sama veendunult, miks ta seda ei usu. Keda aga lugeja peaks uskuma – kas staažikat „ametliku numismaatika“ suurkuju või ajaloo doktoranti? Jõud ei näi võrdsed.
Siinkirjutaja – nagu peaaegu kõik teisedki lugejad – ei ole asjatundja numismaatikas, seetõttu ei oska võtta seisukohta. Igal juhul on selge see, et kuni Varbolast pole leitud mündivermimise riistu, pole Oadil kuigi palju lootust vaidluses peale jääda. Kui siiski, sest ka seesuguste tööriistade avastamisel võib alati väita, et neid kasutasid seal hoopis taanlased.
Müntide juurest linnusele
Seda enam võidakse niimoodi väita Oadi teise kritiseerija Mauri Kiudsoo tuules, kelle arvates rajasidki kogu Varbola kivilinnuse taanlased, või vähemalt olevat tehtud seda nende ressursside ja oskustega. Siin tahaks küll klassikute kombel taevast appi hüüda. Õnneks õiendas Kristo Siig oma vastuses põhiprobleemid seoses selle seisukohaga juba ära. Seetõttu ei peagi me, labidas käes, Varbolasse tormama sellele kinnitust või ümberlükkamist otsima. Paar seika oleks mul arheoloogina siia siiski lisada.
Esiteks on täiesti arusaamatu, miks ühe muistise dateerimisel lähtutakse paarist mündist ning jäetakse kõrvale kogu muu arheoloogiline leiuaines ja radiosüsinikudateeringud. Pealegi, need mündid leiti väravakäigust, üks isegi värava puust posti alt. Kui kogu vall oli kivist, siis puitu kasutati eriti just väravakäikude ehituses, teisiti ei olnud võimalik. Puit paraku kõduneb, mädaneb, põleb. Ka kuivmüür laguneb ilma hoolitsuseta.
Pada linnamäe väljakaevamiste juhataja Toomas Tamla rääkis juba 40 aastat tagasi, et Pada ja Varbola oleks ehitatud just nagu samade meistrite poolt.
Seetõttu pole vähimatki kahtlust, et eriti just väravakäike ja nende maapinda ulatuvaid puitosi tuli kõpitseda iga kümne-paarikümne aasta järel. Nii ei dateerigi need mündid (ja postide radiosüsinikudateeringud) mitte väravakäigu (veel vähem valli) ehitamist, vaid kõigest selle – ilmselt üht viimast – parandamisjärku.
Teiseks on tõesti kummaline, kui Varbola keskuseks olemise (ja vist ka mündivermimise võimaluse) vastu kasutatakse argumendina sealt arheoloogilistel kaevamistel leitud müntide ja hõbeda vähesust. Samas unustatakse ära – kuigi paar lõiku allpool tehakse sellest ise juttu – kui tohutult suuri hõbedakoguseid maksti venelastele, et need Varbola müüride alt kaoksid. Ju siis seda va hõbevalget ikka leidus ja küllap oleks jagunud ka müntide löömiseks. Nii et hõbeda puuduse üle muistses Varbolas (ja laiemalt kogu Eestis) me küll kurtma ei peaks.
Sama ehitusprojekt mujalgi
Siinkohal ei ole isegi mõtet küsida, miks taanlased Varbolat ehitades mörti ei kasutanud. Küll aga maksab juhtida tähelepanu sellele, et täpselt samasugust ehitusprojekti nagu Varbolas, ainult väiksemas mõõdus, kasutati 12. sajandil Eestis veel mujalgi, näiteks Padal. Pada linnamäe väljakaevamiste juhataja Toomas Tamla rääkis juba 40 aastat tagasi, et Pada ja Varbola oleks ehitatud just nagu samade meistrite poolt.
Pada linnamäe kõrval on uuritud ka samaaegset kalmistut, kuhu päris kindlasti mattis sama elanikkond, kes elas linnuses. Otsustades hauapanuste ja rõivadetailide põhjal oli tegu „puhastverd eestlastega“, mitte taanlastega.
Samasugune kivilinnus paiknes ilmselt ka Valjalas, aga sealseid väravakäike pole uuritud.
Varbola – Taani liit
Tulles tagasi Varbola juurde, siis nagu Pekka Erelt mind lahkesti tsiteerida võttis, on see mitmes mõttes täielik anomaalia Eesti muinaslinnuste süsteemis. See kants on teistest tunduvalt võimsam ning rajatud suhteliselt hilja (mitte oluliselt enne aastat 1100) väljaspool põliseid asustusalasid. See viimane seletab ühtlasi, miks ümbruskonnast pole leitud aardeid – seal polnud õieti asustustki.
Kust aga tulid need inimesed, kes sellise tohutu kantsi ühtäkki üles ehitasid ja selle mehitasid, kust said nad oma toiduse? Muistse Eesti tavapärase agraartaustaga seda küsimust ei lahenda, mitte ühelgi moel.
Olukorra teevad intrigeerivamaks veel mõned pisiasjad. Näiteks see, et niipea, kui taanlased Lindanises sillapea vallutasid ja ümberkaudsete paganatega peetud saatuslikus lahingus omale taevaste jõudude poolt rahvuslipu lasid kinkida, kinkisid nad ise Varbolale … kiviheitemasina. See oli tollases ajas militaarne tipptehnoloogia. See oleks umbes sama, kui Vabadussõjas Narva töörahva kommuun oleks kinkinud soomusrongi Rapla vallavalitsusele. Iga lugeja võib nüüd ise edasi mõelda, kuidas tuleviku ajaloolane – kui tal poleks muid allikaid – peaks seesugust informatsiooni tõlgendama.
Aga muid allikaid meil tõesti pole, nii et mõelgemgi igaüks ise. Kas moodsaimat sõjatehnikat kingiti uskmatutele või isegi vastristitutele? Nalja teete või? Vastristitutelt võeti pantvange, et nende uus usk ikka kindel püsiks.
Kas moodsaimat sõjatehnikat kingiti uskmatutele või isegi vastristitutele? Nalja teete või? Vastristitutelt võeti pantvange, et nende uus usk ikka kindel püsiks.
Ajaloolased on ammu rääkinud liidust taanlaste ja Varbola vahel, aga kelle vastu see liit oli suunatud? Kui see oleks olnud suunatud sakslaste vastu, oleks me selle kohta Henriku kaebekisa kindlasti kuulnud. Kas varbolalased olid tõesti seesugused äraandjad, kollaborandid, et sõlmisid vallutajatega liidu oma „suguvendade“ vastu?
Rahvusest ei teadnud tollal keegi midagi, aga keelest tähtsam oli inimeste usutunnistus. Kui oletada, et Varbola oli juba varem välja kujunenud ja tunnustatud kristlik kogukond, siis oleks kõik lihtne, loogiline ja mõistetav – see oleks olnud liit kahe kristliku kogukonna vahel ümberkaudsete paganate vastu. Ja võib-olla just seetõttu ei üritanud saksa ristisõdijad kordagi piirata Varbolat. See, et hiljem ka omavahel tülli pöörati, ei puutu siinkohal asjasse.
Kas ainult numismaatiline nüanss?
Võttes nüüd lõpetuseks Oadi hüpoteesi osadeks lahti, siis:
kas Varbola oli muinasaja lõpul teistest Eesti linnustest kuidagi „teistmoodi“, eriline – oli küll;
kas Varbola elanikud võisid olla juba varem ristitud – väga tõenäoline, et olid;
kas Varbolat võis valitseda omast soost valitseja (vanem/pealik/kuningas) – aga kes siis veel;
kas see eesti soost valitseja võis lüüa oma raha – miks siis mitte? Aga ühest tõestust sellele (veel?) pole.
Kogu probleem näib taanduvat ühele numismaatilisele nüansile: kas Eestis vermitud vanimad mündid valmistati Tallinnas taanlaste või Varbolas eestlaste poolt. Olles küll peaaegu et tähtsusetu küsimus numismaatikale, osutub see tegelikult lõpmatult oluliseks Eesti muistse ühiskonna (et mitte öelda tärkava riikluse) seisukohalt.
