Üürileandjad ukrainlastele ei halasta: "Ootame kodumaiseid üürilisi", "Lapsed siia ei mahu", "Otsige endale muu elukoht"

„Ainult Eesti kodanikele“, „Ootame kodumaiseid ja -loomadeta üürilisi“, ilmuvad kinnisvarakuulutustesse täiendused. „Võimatu missioon,“ ütlevad ukrainlased, kes otsivad pealinna üürikorterit.

Ekspress suhtleb paljude hädasolevate põgenikega, kes ei leia endale Tallinnas üürikorterit. Nad peavad kuidagi kokku panema pusle: töökoha on juba leidnud pealinnas, lasteaed või kool linna teises otsas, tasuta majutust pakub riik nüüd aga hoopis mujal Eestis. 

Kohalikud omavalitsused ja riik veeretavad samal ajal põgenike pikaajalise elukoha probleemi omavahel nagu kuuma kartulit. 

„Maakler küsib esimese asjana, kas lapsi on. Kui vastus on jah, jääb edasine jutt katki,“ ütleb ukrainlanna Anna, kes endale ja lastele tulutult üürikorterit otsib.

Ukrainlane Denis töötas Tallinnas juba enne sõda ja üüris ühte tuba korterist. Sõja puhkedes tulid Eestisse ka tema naine ja kuueaastane tütar. Loomulikult läksid nad Denisi juurde. Üürileandjale see aga ei sobinud: laps võib teisi üürnikke segada. Laps ja naine kadugu kohe! 

Algas meeleheitlik uue üürikorteri otsimine.

Heli juurde saabusid nädal tagasi ukrainlasest abikaasa lähisugulased – kaks sõja eest põgenenud naist. Heli mees ise oli Eestist juba sõja alguses lahkunud – kodumaad kaitsma.

Naised said Poolast Pagulasabi korraldatud bussiga Pärnu vastuvõtupunkti, kus said end registreerida, ja tulid siis keset ööd bussiga Tallinna. Heli võttis nad enda üürikorterisse. Järgmisel päeval küsis ta omanikult, kas sugulased võivad mõneks ajaks tema pinnale jääda, sest neile linn enam tasuta majutust pealinnas ei paku. Vastus oli täiesti ootamatu: "Ei!" 

„Mul oli ukrainlannadele seda väga keeruline seletada, sest nad on korralikud, ei suitseta, üks naine leidis juba töö.“