ARVUSTUS | Peeter Laurits Juhan Ulfsaki "Melanhooliast": viimsepäeva karaoke ja hinge kollaps
Juhan Ulfsaki „Melanhoolia“ dramaturgiline pool toetub küll Lars von Trieri filmi „Melanhoolia“ (2011) esimesele osale, aga lavastuslikult ehitab juba hoopis teistsugust, hoopis järgmise põlvkonna kallites disainerhilpudes edvistavat depressiiv-maniakaalset maailmalõpu party’t. Von Trieri maailmalõpp on silmaga nähtav ja otsekohe pähe prantsatav. Päikese taga peidus olnud planeedimürakas Melancholia tuleb Maale järjest lähemale, kuni viimaks meiega kokku põrkab. Kõigepealt hakkab melanhoolne gravitatsioon atmosfääri endasse imema, keerab segi me elektromagnetilise eluruumi, rebib maakoore õmblustest lahti, kuni toimubki suurejooneline kokkupõrge. Luksuslikus mõisas pulmi pidanud seltskond on sunnitud muljetavaldava „sajandi vaatemänguga“ suhestuma isiklikult ja vahetult.
