INTERVJUU | Estiko Grupi juht Kristo Seli enda ja isa Neinari juhiomadustest: minu süütenöör on pikem, püssirohtu on sees sama palju
(30)Kristo Seli asutas 18aastaselt kolimisfirma Kripo, et kooli kõrvalt taskuraha teenida. Neliteist aastat hiljem lootsib ta läbi järjestikuste kriiside pereettevõtet Estiko, mis kuulub tema isale Neinar Selile.
Ootasin sind parklas, aga sa saabusid intervjuule, kott seljas. Ei tulnudki autoga?
Ei, tulin Tartust bussiga. Tallinnas on mul linnamaastur, sellega sõidan siin. Aga Tartust käin Tallinna kaks-kolm korda nädalas bussiga, see on palju parem kui kaks ja pool tundi rooli taga higistada.
Relatiivsusteooria kohaselt on Tartust Tallinna 180 kilomeetrit, aga Tallinnast Tartusse 360. Piinlik, et ka selleks vestluseks tuli tartlane pealinna.
Eks varem või hiljem satuvad kõik inimesed ka Tartusse, aga ma käin paar korda nädalas just seepärast Tallinnas, et nii saab asjad kiiremini aetud.
Ettevõtjad teevad sügiseks süngeid ennustusi. Milliste ootustega Estiko sügisele vastu läheb?
Inflatsioon on suur ja see mõjutab inimeste ostuvõimet. Kuna me toodame Estikos toiduainete pakendeid, annab see juba natuke tunda. Ka kinnisvaraprojekte teeme praegu sahtlisse. Ei ole seda kindlust, et nendega edasi minna.
Aga kui viimaste kriiside – pandeemia ja sõja peale mõelda, siis perefirma eelis on lühike otsustusprotsess. Teemegi nalja, et oleme kiirreageerijad.
Perefirma eelis on lühike otsustusprotsess. Me teemegi nalja, et oleme kiirreageerijad.
Kui ostsime näiteks 2019. aastal Tallinnas Danske panga maja, siis perefirma olemine andis meile eelise. Ühelt poolt meeldis pangale meie finantstaust, aga teiselt poolt on meiega lihtne läbi rääkida, ostjad istuvad otse üle laua ning saab kõiges kohe kokku leppida. Teiste firmade puhul käib suur menetlemine erinevates struktuurietappides.
Teine Estiko eelis on meie neli tegevusvaldkonda. Kui pandeemia ajal olid hotellid tühjad ning kaubanduspinnad ja bürood tühjad, siis päike paistis meie 13 päikeseelektrijaamale ja pakendite vajadus kasvas, sest inimesed ostsid ja tellisid rohkem toitu koju. Nii et kui kontserni kaks osa olid miinuses, siis teised kaks töötasid täiega.
Millised kinnisvaraprojektid teil praegu sahtlisse jäävad?
Meil on Tähe tänava piirkonnas pooleli büroopindade arendamine ning Kesklinna keskusele ehk vanale kaubahallile lisakorruste peale ehitamine büroopindadeks.
Eeldasime pandeemia ajal, et inimesed on avastanud kodukontori ja nõudlus büroopindade järele väheneb, aga see pole nii. Muutunud on ootused büroopindadele: varem oli nõudlus avatud ruumide järele. Praegu soovitakse rohkem suletud bürooruume. Põhjus on ilmselt see, et pandeemia ajal kodus töötades oli seal niikuinii segajaid, nüüd tahetakse kodust tööle tulles segajaid vältida ning soovitakse suuremat privaatsust.
Mitmes Estiko hotellide toas pidid Tartu naiste töökad käed täna hommikul voodipesu vahetama?
Meil on Tartus 290 hotellituba ning viimased kuud on päris head olnud. Juba enne pandeemiat olid enamik meie külastajatest siseturistid Eestist. Kui me Lydia hotelli tegime, oli ettekujutus riikidest, kust meile turistid tulevad. Käidi ka kaugemalt, näiteks Leedu töötas tõsiselt Aasiaga ning nende kaudu tuli jaapanlasi Eestisse seenele!
Kas ka teie tajute, et Eestit peetakse sõjatsooniks, kuhu sakslased ja rootslased kardavad tulla?
Soome turismigruppide tulek Tartusse tasapisi taastub. Aga eurooplaste arvates käime Eestis kogu aeg ringi, kiiver peas!
Tavaarusaam ütleb, et pakendid on keskkonnavaenulikud. Kas on nii, et kui päikeseenergia tootmisel on teile rohepöördest abi, siis teie pakenditööstusele teeb see haiget?
See tavaarusaam pakendite keskkonnavaenulikkusest on kummaline. Kui inimene jätab tühja pakendi mereranda, on pakend süüdi? Ei ole ju nii. Ise nad sinna ju ei jaluta. Meie pakendid kaitsevad toitu ja pikendavad oluliselt selle kasutamise aega olukorras, kus kolmandik maailmas toodetud toidust läheb raisku.
78 protsenti meie pakenditest läheb Skandinaaviasse ja sealne turg on meile ammu öelnud, millised need olema peavad. Töötame selle nimel, et pakendid oleksid taastöödeldavad ja järjest õhemad. Näiteks A. Le Coqi kuuspakkide ümber olev termokahanev kile või Orkla külmutatud friikartulite pakendid.
Pakendite tootmisel saab kasutada ka taastuvmaterjale, näiteks suhkruroogu. Eurodirektiivi kohaselt peavad 2030. aastaks kõik pakendid olema taastöödeldavad. Skandinaavia tarbijad on nõus sellise pakendi eest juba praegu maksma, eks näis, kas ka tarbijad mujal Euroopas.
Estiko asus 2017 tegelema päikeseenergeetikaga. Kas olete kaalunud ka muid moodsaid alasid, näiteks krüptovaluuta kaevandamist?
Pakkumisi tuleb kogu aeg, mida kõike teha võiks. Aga olen arvamusel, et meil on juba niigi liiga palju tegevusalasid. Üks uusi asi, millest me pole väga avalikult rääkinud ja mille oleme kontsernist lahus hoidnud, on teraviljakasvatus. Meil on Lõuna-Eestis 1000 hektarit maad, aga põllumajandus pole muidugi „uus“ asi selle küsimuse mõttes. See on ikka midagi, kus tulemus on käegakatsutav.
Palju õnne! Kuigi väetise hinnad on kallid, siis Ukrainast vilja välja vedada ei saa ning Eesti teraviljakasvatajad teenivad tänavu hästi.
Aitäh, aga ei oska sellest küll kuidagi rõõmu tunda.
Millal viimati juhtus, et mõni ettevõtja või klient läks juhataja Kristo Seli asemel Estikoga suhtlemiseks nõukogu esimehe Neinari Seli juurde?
Selliseid asju ikka vahel juhtub. Aga kuigi meil on perefirma, siis juhatuse ja nõukogu suhe on ikka klassikaline. Strateegia ja investeeringute asjus teevad juhatus ja nõukogu koostööd, aga tegevjuhtimise küsimustesse Neinar ei sekku. Kui juhilt nõutakse tulemusi, peab tal olema ka võimalus ise otsustada ja vastutada.
Sinu alluvuses töötab Estikos keskastme juhina ka noorem õde. Kas õde on raskem juhtida?
Eks õe ootus venna suhtes on ka koos töötades ikka samasugune – ole normaalne inimene!
On ikka. Perefirma on selles mõttes keeruline mudel, et koduseid asju ei saa tööle kaasa võtta ja töiseid muresid ei saa koju tuua. Aga eks õe ootus venna suhtes on ka koos töötades ikka samasugune – ole normaalne inimene!
Miks on Eestis vähe pereettevõtteid?
Eestis on isegi Pereettevõtete Liit, mille liige Estiko küll ei ole. Sinna kuulub näiteks advokaadibüroo Tark – Aare Tark ja tema kaks poega. Eestis saab ettevõtjate esimene põlvkond alles praegu nii vanaks, et hakkab tekkima põlvkonnavahetus.
Meil on ettekujutus, et perefirma – see on nurgapealne pagariäri. Käisin just Saksamaal tutvumas kolme ettevõttega – kõik nad on perefirmad käibega üle miljardi euro aastas. Kõiki neid juhib neljandat-viiendat põlve perekonna liige. Aga perefirma ei tähenda, et seda peab juhtima perekonna liige. Annan ka endale aru, et kui ma firma arenguks enam piisavalt panustada ei suuda, tuleb kõrvale astuda.
Ja anda juhtimine õele?
Miks mitte, aga ega perefirmat ei pea juhtima perekonna liige.
Mitmendal kohal oli Neinar Seli mullu Äripäeva rikaste edetabelis?
(Üllatunult) Ei tea. (21 - EE)
Mille poolest erined sa juhina isast?
Olen iseloomult kindlasti rahulikum ja otsustamisel tuleb see kasuks. Minu süütenöör on pikem, püssirohtu on sees sama palju. Olen kaasavam, mul on kaasaegsem arusaam tööandja rollist.
Neinar on kindlasti elavam, ta on väga tugev meeskonna looja ja kooshoidja. Meil on palju töötajaid, kes on olnud meiega 20–30 aastat. See on omamoodi näitaja!
Mitu tundi nädalas kulub sul Tartu volikogu liikmena poliitikaga tegelemiseks?
Mõnikord on tunne, et paar tundi liiga palju! (Mõtleb.) 4–5 tundi tuleb ikka ära.
Kas Tartu volikogusse kandideerimine oli Estiko juhi jaoks poolkohustuslik lisatöö, et tagada oma ettevõtte huvide kaitsmine?
See on väga huvitav tõlgendus! Kuna olen volikogu liige, on kõik Estiko tegemised alati eriti suure luubi all ja ei liigu selle võrra kiiremini, vaid aeglasemalt. Ajan volikogus Tartu, mitte enda asja.
Olin juba 18aastane, kui minus tekkis huvi poliitikaga tegeleda. Aga kui isa kuulis, et olen otsustanud volikogusse kandideerida, võis tema pilgust väga selgelt välja lugeda, mida ta sellest arvas.
Kuidas hindad valitsuse lagunemist?
See pilt muidugi väga ei meeldi. Praegu, kus olid järjest pandeemia, sõda, sügisel ähvardab majanduslangus – see pole õige aeg partei reitinguga rehkendusi teha!
Kaja Kallasele heidetakse ette, et ta ei ole suutnud siseriiklikult partneriga suhteid hoida.
Mulle just meeldib Kaja Kallase puhul riigimehelikkus. Tema jaoks on sisu vormist olulisem. Paljudel poliitikutel on vastupidi – vorm on sisust olulisem. Teistpidi võib see muidugi olla ka Kaja nõrkus. Aga eks mul võivad olla kollased (Reformierakonna värvi) prillid ees.
Pean õigeks mitte valitsuse vahetust, vaid erakorralisi Riigikogu valimisi.
Valitsuse vahetuse juures ei meeldi mulle see, et meil on üks erakond, mis aastaid esindab ainult 6–8 protsenti valijatest, aga on juba 10 aastat otsustanud üle poole kõigi teiste valijate eest.
Minu meelest ei tohi valitsus, mis astub ametisse ainult kaheksaks kuuks, võtta riigile pikaaegseid kulukaid kohustusi, sest selleks pole neil valijate mandaati. Seepärast pean õigeks mitte valitsuse vahetust, vaid erakorralisi Riigikogu valimisi. Kuigi see ei meeldi muidugi kellelegi.
See meeldib kindlasti Reformierakonnale, mille toetus on praegu väga kõrge.
Jah, aga alternatiiv ongi siis tegeleda eelseisva kaheksa kuuga – julgeoleku ja energiahindade mõjuga. Jätame muud suured teemad märtsi.
Poliitikahuvi tekkis sul 18aastaselt, kui vanalt otsustasid ettevõtjaks hakata?
Täpselt ei mäleta, aga oma esimese ettevõtte tegin ka 18aastaselt. Töötasin siis taskuraha teenimiseks kolimisettevõttes, mis lõpetas tegevuse. Sealt tuli mõte pakkuda ise kolimisteenust, sest seda oli kooli kõrvalt hea teha. Tegin siis endale veoautojuhi loa ning firma nimega Kripo. Mis pidi tähendama alguses Kristo ja Poisid, hiljem Kristo ja Pojad. Aitasime oma firmaga inimestel kolida, aga vedasime öösel ka ajalehti laiali.
Kas kriminaalpolitsei ehk KriPo oma nime kasutamise pärast ei solvunud?
Seni mitte! Kripo on tänaseni olemas, aga ei paku enam kolimisteenust.
Ja miks ei andnud Neinar Seli oma pojale taskuraha, vaid seda tuli ise teenida?
Muidugi oli meil õdedega kõik mis vaja elamiseks olemas, ka taskuraha. Aga üldiselt oli peres selline töökasvatus, et raha tuli ikka endal teenida.
Neinar Seli juubeliks kinkisid sõbrad talle Mati Karmini skulptuuri, millel kunagine vasaraheitja hoiab käes vasarat. Kui sõbrad kunagi sinu juubeliks skulptuuri tellivad, siis mis sul käes on?
Minu lemmiktegevus on kalapüük, võib-olla siis spinning? Tegin endale eelmisel aastal isegi kutselise rannakaluri loa, ent kohe pärast seda jättis kalaõnn mind maha ja sõidan Emajõel üsna tühjalt ringi. Aga kalapüügi puhul ongi minu jaoks oluline keskkonnast välja saamine.
Sportlikult hoian ennast vormis korvpalli ja tennist mängides. Pallimängul on see hea asi, et kui rattaga sõites keerlevad mõtted ikka peas, siis palli kätte võttes lülituvad need kohe välja.
Õnnitlen sind ka kui korvpallimeeskonna Tartu Kalev/Estiko mänedžeri, sest võitsite tänavu Janar Taltsi ja teiste veteranpalluritega esiliiga.
Tegelikult jäi see Estiko korvpallitiimile viimaseks hooajaks. Oleme tegutsenud juba ligi kümme aastat ning keskmise vanuse poolest teistest satsidest üle. Paljudel on juba pered ning muu elu tahab ka elamist.
Minu jaoks oli see sõpruskonna klubi. Lõpetamine oli tegelikult juba hooaja alguses kokku lepitud, aga tahtsime mängida ikkagi võimalikult hästi. Tundub, et õnnestus. Niipalju kui põlved lubavad, käin ise aeg-ajalt ka edaspidi rahvaliigas platsil.
Kus sa jaanituld teed?
Käärikul, suvilas, kuhu sõbrad ja sugulased kokku tulevad.
Kas Selide jaanituli on Lõuna-Eesti analoog tippaastate Hundisilma jaanitulest, kuhu Edgar Savisaarele voorisid külla sajad parteikaaslased, sõltlased ja Kroonika fotograafid?
(Naerab). Ei! Teeme sugulastega ja tõeliste sõpradega veidi sporti ja käime saunas.
