Selle rühma juht oli kirjanik Uno Laht.

Kui Smuul sattus nn operatiivsalka kirjanikuna, siis Laht jõudis ajakirjaniku ja kirjaniku karjääri juurde oma hilisemas elus.

1940. aastal astus Laht 16aastasena komsomoli, Teises maailmasõjas osales ta Punaarmee tagalas. Ta sai sõjas haavata ning suundus Kaasani ülikooli. Eestisse naastes töötas ta aastatel 1944–1946 julgeolekuministeeriumi (hilisem KGB) operatiivtöötajana. Sellesse perioodi jääb ka allkirjeldatud episood Friedrich Kure tabamisest.

Ekspress refereeris 1994. aastal AP lugu ning avaldas ka intervjuu Kure tütrega, kes ime kombel tol vägivaldsel päeval ellu jäi ja kirjeldas oma mälestusi sellest, kuidas taolisi arreteerimisi tehti.

Järgnev artikkel ilmus esimest korda Eesti Ekspressis 10. juunil 1994.


Kirjanik Uno Laht juhtis noore ohvitserina KGB rühma, mille üks liige tulistas 15-aastast tüdrukut näkku. Sellest räägib ajakirjanik Mihkel Tarm oma artiklis, mille ta kirjutas agentuurile Associated Press.

„Alguses mõtlesin, et keegi viskas mulle kuuma vett näkku,“ ütles ajakirjanikule tallinlanna Juta Sepper (sünd Kurg). AP ajakirjanikule antud intervjuus võttis kirjanik Uno Laht omaks, et ta juhtis 1945. aasta juulis kolmeliikmelist KGB rühma, mis püüdis kinni võtta Juta Sepperi isa, Eesti Vabariigi ohvitseri ja tuntud metsavenda Friedrich Kurge.

Pärast seda, kui tagaajajad olid tulevahetuses Kurge haavanud, nõudsid nad allaandmist. Kuid selle asemel pööras Kurg püstolitoru enda poole.

Uno Laht meenutab Kure viimaseid sõnu enne enesetapu sooritamist: „Punastele koertele ma alla ei anna!“