KRANAAT | Kalamaja elanik automaksust: mida ma nüüd oma 8000eurose parkimiskohaga teen?!
(16)KRANAAT | Aleksander ostis eelmisel kevadel uusarenduses korteri: 4000 eurot ruutmeeter pluss 8000eurone kohustuslik parkimiskoht. Nüüd on jama.
Meie eesmärk ei ole kelleltki siis autot nii-öelda ära võtta või öelda, et enam liikuda ei saa.
Valitsuse pressikonverents 20.07
Tallinn on selle suve alguses juba autoomanikud orki tõmmanud ja kõik linna tänavad korraga üles kündnud. Aleksander ei saa Kalamajast välja Solarise keskusesse sõita ilma tegemata viieminutilist ringi, mis on tema jaoks katastroof. Kuid nüüd peab arvestama ka peatselt saabuva automaksuga. Ta sõitis Kranaadi toimetuse akna alla, et parklast oma muresid kurta.
„Teate, see kõrgema keskklassi elu ei ole üldse mingi meelakkumine. Kõigepealt kolisin Kalamajja ja kohe esimesel nädalavahetusel avastasin, et mu maja kõrval on juba mitu aastat tegutsenud ööklubi. Loomulikult kirjutan klubist Facebookis „Kalamaja“ grupis sappi,“ selgitab Aleksander, et ta ei saa nädalavahetusel korralikult magadagi, kuna sumedad house-muusika rütmid segavad und.
„Ja järgmiseks – kajakad! Kui muusika vait jääb, ärkavad linnud ja pistavad akna all kisama. Kolisin mere äärde, et oleks mõnus jalutada ja päikseloojangut vaadata, aga ma ju ei pea teadma, et linnud sama teha tahavad,“ hüüab Aleksander üle mootorilõrina, kuna auto on töös, et konditsioneer jahutaks teda sel kuumal suvepäeval.
„Ja need maakad – oi, meil on nii vanad autod, et küll me maksud makstud saame. Mingu nemad ka metsa. Nojah, nad juba on,“ asub Aleksander loetlema oma elu keerulisi valikuid. „Nad ei kujuta ette ka, kui palju raha linnas elamisele kulub. Muudkui Wolt, Bolt, Barbie, Oppenheimer, ja niimoodi iga nädal mitu korda.“
Võrklaeva automaksu idee ajas tal kopsu täielikult üle maksa. „Kõik on minu vastu! Ma oleks nagu rahvastepallis viimane püstine liige, keda muudkui loobitakse, aga teate mis, isegi rahvastepall keelati ära, vist.“ Ta vaatab oma uhiuut linnamaasturit härdalt ja poetab pisara. „Keegi ei arvesta sellega, et mulle oli parkimiskoha ostmine kohustuslik ja ma ju ei saa naabritest halvem ja tühja parkimiskohaga olla. Ma lihtsalt pidin liisinguga auto otsa võtma ja nüüd Võrklaev püüdis mu sellega ka võrku.“
Aleksander on proovinud oma muret kurta paneelmajades elavatele sõpradele, kes ainult naeravad ta üle. „Nemad räägivad, et küll kuskilt raha leiab ja kuidagi saab ikka hakkama. Aga neil ei ole juba igakuist 1000eurost laenu ja 500eurost linnamaasturi liisingut. Nad ei saa aru, kui raske mul on.“
