Streigi kommunikatsioon on võimendanud lõhesid, vastandumist ja vana head sundi poole valimiseks.

Õpetajate järelkasvule see kõik kaasa ei aita. Emotsioonid on kasvanud üle pea.

Mis siis kõrva on jäänud?

Õpetajad ei saa süüa ega magada, sest kui nad parajasti ei seisa klassi ees, parandavad nad töid, annavad igale õpilasele personaalset tagasisidet, valmistavad ette järgmist tundi, koostavad õppematerjale, lasevad end koolitada jne jne jne.

Õpetajad ei saa mitte kunagi jääda pensionile, kuigi tahaks, sest uusi õpetajaid asemele ei tule.