Laura Võigemast: äkki täna öösel täitub salmikusse kirjutatud „Ole sõber alati, muidu teen sust salati!“
(29)NÄITLEJA SUVEÖÖS | Laura Võigemast kirjutab suveöötunnist, mida ta pelgab – tunnist, kui öö hakkab päevaks muutuma.
Oli kord… Lahkusin Tuhkatriinuna ühelt ebasulnilt ürituselt, mis toimus lauluväljakul. Ja selguse huvides peab ütlema, et laulupidu see kindlasti ei olnud. Kaugel sellest. Ja maha ei jäänud mitte king, vaid kott. Ja nagu juba selge, olin ise niikuinii juba kõrvitsaks muutunud. Varastatud kotti küllap tagasi ei saa (läbi mängitud stsenaarium jääb lühidalt kokku võetuna kahe mõttekäigu vahele: „miks ma sagedamini võõrastega ei räägi“ ning „kus mu kott on“).
Ma juba tean, et järgmisel hommikul on lauluväljaku ette putkasse seatud kaotatud asjade lett, kus on mitukümmend sentimeetrit õpilaspileteid, kastitäis prillitoose, mõned neist ka prillidega, hüppenööre, lemmikkampsuneid, armastavasse embusse nutsatud sokke ja kroonijuveeliks alati suur kast leitud võtmetega. Ja see on ikka tõeliselt suur. Nii suur, et õpetab eluks ajaks väljapaistva võtmehoidja tõelisi voorusi hindama.
